„Kui on miljon suutjat, muutjat...“ Muutuv Eesti ja eetikakeskuse kakskümmend viis aastat

Kui ma 2000. aasta sügisel Saksamaalt Eestisse tagasi tulin, ei olnud eetika siin veel moes. Inimesed vahetasid vanu aknaid pakettakende vastu, tõid välismaalt autosid ja ajasid äri. Enamik varasid oli juba erastatud või ärastatud ning kuritegevus vohas. Ent oli ka palju lootust. Inimesed uskusid, et elu läheb paremaks ja homne on parem kui tänane. Välismaa fondide toel ehitati üles kodanikuühiskonda ning reformiti haridust, teadust ja tervishoidu. Paljud eestlased tulid mujalt maailmast tagasi uute teadmiste, kogemuste ja ideedega, kuidas Eesti elu paremaks muuta.

Muuda ennast, muutub maailm,
mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, –
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!
Hando Runnel, „Muuda ennast“ (2011)

Juristid kirjutasid uusi seadusi, et viia Eesti õiguskord kooskõlla Euroopa Liidu omaga, kuid märksa vähem räägiti sellest, et seadus peab olema ka eetiliselt põhjendatud. Inimõigused olid küll sõnades ausse tõstetud, ent nende sügavam mõte jäi paljudele võõraks. Kui rääkisin eetikaloengutes sellest, et igal inimesel on inimväärikus, mida tuleb austada sõltumata sellest, mida ta on oma eluga teinud, kuulati mind vahel imestuse või isegi pahameelega. Miks peaksime loobuma surmanuhtlusest, kui mõni inimene on teinud nii palju kurja? Miks peaksime austama vangide inimväärikust, kui nemad ise pole teistest inimestest hoolinud? Kristlik arusaam inimesest kui Jumala näo järgi loodust oli paljudele võõras. Sama raskesti mõistetav oli Immanuel Kanti mõte, et inimesel on väärikus, mitte hind, ning iga inimest tuleb kohelda eesmärgina iseeneses, mitte pelgalt vahendina. Teisalt tekitas see jutt mõnes kuulajas tugevat vastukaja.

Inimesed rääkisid lubamatust kohtlemisest, võimu kuritarvitamisest ja hooldekodudest, kus hooldajad ütlesid oma hoolealuste kohta, et need tuleb „ära talitada“ – nii nagu räägitakse loomadest, kelle ase tuleb puhastada ja uus põhk alla panna. Mäletan ka esinemist ühes heategevusega tegelevas härrasmeeste klubis. Välja oli kuulutatud arutelu teemal „Väärtused, eetika ja hea elu“. Sissejuhatuse järel pakkus üks kuulajatest, et võiksin sel õhtul rääkida ainult heast elust, sest väärtused ja eetika neid ei huvita. Loengu lõpus ütles sama härra: „Professor Sutrop, teil võib isegi õigus olla, aga oma esimese miljoni pean ma ikkagi teenima mustalt. Siis võin hakata ausat äri ajama ja heategevusega tegelema.“

Teine mälestus nullindate algusest pärineb ühe sotsiaalselt vastutustundlikku ettevõtlust käsitleva kogumiku esitluselt. Seal tõsteti esile Eesti parimaid vastutustundlikke ettevõtteid. Nende seas oli ka toitlustusettevõte, mida kiideti selle eest, et see maksis riigile makse. Tänapäeval võib see kõlada kummaliselt, ent tollal näitas isegi seadusest tulenevate kohustuste täitmine teed uue arusaama poole ettevõtluse ühiskondlikust vastutusest. Kiired poliitilised ja majanduslikud reformid olid teinud Eestist väliselt eduka üleminekuühiskonna. Demokraatlikud institutsioonid ja õigusriik taastati kiiremini kui paljudes teistes postkommunistlikes riikides, ent inimeste väärtushoiakud ja igapäevased käitumismustrid ei muutunud sama kiiresti. Domineerisid individualistlikud väärtused, usuti, et igaüks on oma õnne sepp, väheseks jäi hoolivust ja teistega arvestamist ning visa oli kaduma nõukogude ajast päranduseks saadud lõhe sõnade ja tegude, deklareeritud ja elatud väärtuste vahel. Ikka ja jälle küsiti: kas me sellist Eestit tahtsimegi? Samas arutleti väärtuste ja moraalinormide üle veel üsna vähe.

Ühiskonnas polnud peaaegu ühtegi institutsiooni, mis oleks väärtusteemalisi arutelusid järjepidevalt eest vedanud. Seetõttu pandi 2001. aastal asutatud Tartu Ülikooli eetikakeskusele algusest peale suured ootused.¹

Eetika tagasitulek avalikku ellu

Eetikakeskuse loomisel võtsime eeskuju Inglismaa, Saksamaa ja Šveitsi interdistsiplinaarsetest eetikakeskustest. Tartu Ülikooli eetikakeskuse asutamises osalesid filosoofide kõrval arstid, bioloogid, juristid, klassikalised filoloogid ja sotsiaalteadlased. Alguses tegutsesime Ülikooli 16 õppehoones, mida nõukogudeaegsete marksismi-leninismi kateedrite järgi kutsuti „marksu majaks“. Seal oli veel tunda ehtsat nõukogude aja hõngu. Kui ruumid saime, rippus kabineti seinal Stalini pilt ning seinakapi ust avades kukkusid põrandale gaasimaskid. 2002. aastal kolisime Raekoja platsi ja Ülikooli tänava nurgal asuvasse majja, mis oli tagastatud baltisaksa päritolu lastearsti ja Bonni professori Alexander von Rückeri perele. Meie naabriks sai tema loodud Sihtasutus Domus Dorpatensis. Üleminek kunagise teadusliku kommunismi kateedri ruumidest kammerlikesse seminariruumidesse oli sümboolne: valmis ideoloogiliste vastuste asemele pidi tulema avatud arutelu selle üle, mis on õige ja õiglane.

Keskuse ülesehitamist toetas viie aasta vältel VolkswagenStiftung programmi „Ühised teed Euroopasse“ (Gemeinsame Wege nach Europa) kaudu. Koostöös Konstanzi Ülikooliga ja professor Jürgen Mittelstrassi juhtimisel saime kutsuda Tartusse külalisprofessoreid, anda erinevate erialade doktorantidele stipendiume eetikaküsimuste uurimiseks, avaldada õpikuid, korraldada konverentse ning rajada korraliku eetikaraamatukogu. Esimestel aastatel tuli Gottlieb Herderi programmi abil Tartusse õpetama Konstanzi Ülikooli emeriitprofessor Hubert Schleichert. Korduvalt käis külalisõppejõuna Tartus õpetamas professor Theda Rehbock. Mõlema mõju ulatus üksikutest loengutest palju kaugemale. Rehbock sidus hiljem oma elu Eestiga ning pärandas oma Pärnumaa maja Susimetsa Philosophicumile, mis nüüd toob loomeresidentuuri filosoofe kogu maailmast.

Eetikakeskusel oli kolm omavahel seotud tegevussuunda: teadustöö, õpetamine ja avaliku arutelu kujundamine. Vastloodud eetikakeskuse esimene ülesanne oli uuendada ja koordineerida eetika õpetamist. Hakkasime korraldama interdistsiplinaarseid kollokviume, kuhu kutsusime esinema õppejõude, kes ülikoolis eetikat õpetasid. Nii tekkis eetikaõppejõudude ja -teadlaste võrgustik, kus saime arutada ka eetika õpetamise didaktikat. Sobivaid eestikeelseid õpikuid oli vähe ning vahel polnud välja kujunenud eestikeelseid mõisteid, milles moraali- ja poliitikaküsimuste üle arutleda. Seetõttu tõlkisime Louis P. Pojmani õpiku „Eetika. Õiget ja väära avastamas“ (2005) ning Jonathan Wolffi „Sissejuhatuse poliitikafilosoofiasse“ (2005). Need raamatud aitasid kujundada eestikeelset sõnavara, milles sai rääkida moraalist ja õigusest, vabadusest ja õiglusest, väärtuste universaalsusest ja suhtelisusest ning sellest, kuidas moraalihinnanguid põhjendada. Eestikeelse sõnavara loomine polnud pelgalt akadeemiline ülesanne. Kui ühiskonnas puuduvad mõisted, mille abil eetilisi probleeme sõnastada, on raske neid ka märgata ja nende üle arutleda. Laiema avaliku arutelu toetamiseks lõime UNESCO ja Eesti Kultuurkapitali toel eetikaveebi, kus tutvustasime näiteks bio- ja meditsiinieetika, keskkonna-, spordi-, äri- ja teiste rakenduseetika valdkondade küsimusi ning avasime foorumi, kus inimesed said nende üle mõtteid vahetada. Korraldasime kollokviume ja konverentse, mis tõid kokku väga palju rahvast, kes tundsid vajadust arutada eetikaküsimuste üle.

Eetikaveebis ilmus igal nädalal rubriigis „Kuum teema“ uus kolumn, mille üle agaralt vaieldi. Õpetajaeetika foorumis sai kõige rohkem kommentaare teema, kas õpetaja võib koolis käia nabapluusiga, kuid räägiti ka tõsisematel teemadel, õiglusest, sallivusest, õpetaja eeskujust ja õpilaste võrdsest kohtlemisest. Ühiskonna suurenenud eetikatundlikkusest andsid märku ajakirjanike peaaegu iganädalased kõned eetikakeskusse. Meilt küsiti näiteks, kas kasvataja võib lasteaias last karistada, kleepides tema suu kleeplindiga kinni, kas arstidel on sobilik kommenteerida ajakirjanduses presidendikandidaadi tervist, kas politseiülem võib viia oma vanemad ametiautoga hooldekodusse või kas keskkonnaminister võib võtta lapse kaasa helikopterilennule, mille käigus inspekteeriti keskkonnaseisundit. Oodati, et eetikakeskus ütleks, kas üks või teine tegu oli eetiline või ebaeetiline. Pidime ikka ja jälle selgitama, et meil ei ole templit „eetiline“ või „ebaeetiline“. Eetikakeskuse ülesanne ei ole jagada valmis moraaliotsuseid, vaid aidata eetilisi küsimusi märgata ja analüüsida: teha nähtavaks asjasse puutuvad väärtused, arvestada eri osaliste vaatenurki ning selgitada, millest sõltub teo moraalne hinnang. Moraalne hinnang ei ole alati mustvalge ning enne selle andmist tuleb püüda mõista teo asjaolusid, tagajärgi ja eri osaliste vaatenurki. Meie esimene rahvusvaheline uurimisprojekt ELSAGEN, mida rahastati Euroopa Komisjoni viiendast raamprogrammist, käsitles geenivaramute eetilisi, õiguslikke ja sotsiaalseid aspekte ning pani aluse pikaajalisele koostööle filosoofide, juristide, bioloogide ja sotsioloogide vahel. Alguse sai veerandsada aastat kestnud koostöö Inglismaa, Islandi ja Soome partneritega. Geenivaramu projekt tõstatas korraga küsimused autonoomiast, privaatsusest, õiglusest ja usaldusest ning seda saatnud ühiskondlik arutelu näitas, kui oluline on mõista, kuidas inimesed erinevaid väärtusi kaaluvad. Välisajakirjanikud palusid meil selgitada, kuidas on võimalik, et totalitaarsest ühiskonnast tulnud inimesed ei karda oma autonoomia ja privaatsuse kaotamise pärast. Vastus peitus väärtuste erinevas järjestamises: tervis, teaduse areng ja rahvuslik uhkus olid paljudele eestlastele tähtsamad kui privaatsuse ja autonoomia kaitse. Hiljem oskasime seda erinevate eetiliste raamistike kaudu juba teaduslikult seletada: kollektiivsetele hüvedele keskenduvas raamistikus võivad rahva tervis ja uus teaduslik teadmine olla tähtsamad kui individuaalsed õigused.² Eetiliste raamistike muutust võis 2000. aastate algul täheldada meditsiinieetikas. Hippokratese traditsioonis olid meditsiinieetika kesksed väärtused heategemine, konfidentsiaalsus ja usaldus.

Pärast teist maailmasõda tõusis nende kõrval üha olulisemale kohale patsiendi autonoomia. Geenivaramute tekkega toimus pööre kommunitaristlike väärtuste suunas. Eestis püsis paternalistlik meditsiin nõukogude pärandi tõttu kauem ning patsiendi õigustel ja enesemääramisel põhinev mõtteviis hakkas selgemalt juurduma alles iseseisvumise taastamise järel. Patsiendi autonoomiast, sh tema õigusest otsustada oma elulõpuravi üle ning võimalusest teha elulõpu tahteavaldus puhuks, kui ta ei ole enam otsustusvõimeline, hakati laiemalt rääkima 2020. aastal. Eesti Arstide Liidu eetikakomitee korraldas selleteemalise konverentsi ning koos Tartu Ülikooli eetikakeskusega loodi töörühm õigusliku raamistiku väljatöötamiseks. Patsiendi elulõpu tahteavalduse seadustamiseni kulus peaaegu viis aastat. See tähendas olulist mõtteviisi muutust arstide jaoks, keda on Hippokratese traditsiooni vaimus õpetatud, et arst teab, mis on patsiendile hea, ning tema esmane ülesanne on säilitada elu. Patsiendi autonoomiat austades tuleb aga küsida ka seda, kas kannatusterohke ja halva elukvaliteediga elu kunstlik pikendamine on alati patsiendi parimates huvides. Selleks, et toetada meditsiinitöötajate refleksiooni oma väärtusvalikute üle, lõime arstide väärtusmängu, mida kasutame arstide, teiste tervishoiutöötajate ja tudengite koolitamisel. Osalemine haiglate eetikakomiteede ja patsientide esinduskogude töös on võimaldanud meil toetada eetiliste küsimuste teadmispõhist käsitlemist haiglate igapäevatöös. Traditsiooniks on saanud ka mitmepäevased kliinilise eetika seminarid, mida korraldame koos Tartu Ülikooli Kliinikumi, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tallinna Lastehaiglaga Susimetsa Philosophicumis Pärnumaal. Seminarid toovad kokku eetikavaldkonna eest vastutajaid pea kõigist Eesti haiglatest, aitavad kasvatada haiglate eetikaalast pädevust ning võivad seeläbi kaasa tuua muutusi kogu Eesti meditsiinis. COVID-19 pandeemia ajal aitasime koostada Eesti haiglatele kliinilise eetika soovitused piiratud tervishoiuressursside jaotamiseks³. Pandeemia muutis väga konkreetseks küsimuse, kuidas olukorras, kus kõigile ei pruugi abi jätkuda, teha otsuseid, mis oleksid ühtaegu meditsiiniliselt põhjendatud, eetiliselt õigustatavad ja avalikkuse silmis usaldusväärsed. Eetikakeskuse teine oluline uurimisküsimus puudutab moraalinormide päritolu ning inimeste võimet vahetu omakasu kõrval ühishuvi väärtustada. Kuidas tekib arusaam, et kokkulepitud normide järgimine on pikemas perspektiivis kasulik kõigile? Ja miks peaks inimene käituma moraalselt, kui talle võib näida, et teised seda ei tee?

Pojman kirjeldas oma eetikaõpiku saatesõnas külaskäiku ühte endisesse Nõukogude Liidu vabariiki. Ta imestas, miks kortermaja koridoris lambid ei põle ja kõik peavad pimeduses kobama. Talle vastati: „Pole mõtet lambipirne lakke panna, sest nagunii varastatakse need ära.“ Pojman nägi selles postkommunistlike ühiskondade sügavamat probleemi. Kui keegi pirne ära ei varastaks, oleks kõigil valgem. Selleks peab aga iga inimene uskuma, et ka teised peavad kokkulepetest kinni. Vaja on usaldust. Usaldusest sai eetikakeskuse üks keskseid uurimisteemasid.

Kuidas luua usaldust

Just usalduse taastamine oli kõigi postkommunistlike ühiskondade ees seisev ülesanne. Eesti suutis taasluua demokraatlikud institutsioonid ja õigusriigi ning institutsioonide vastu tuntav usaldus hakkas kasvama. Ometi ei kadunud harjumus mõelda, et ühised reeglid kehtivad teistele, kuid neist kõrvalehoidmine võib olla üksikisikule kasulik. Ühiskonna muutmiseks ei piisanud uutest seadustest ja institutsioonidest. Muutuma pidid ka inimeste hoiakud ning nende arusaam oma vastutusest kaasinimeste ja ühiskonna ees. Sellele osutas Lennart Meri 2007. aastal avaldatud „Poliitilises testamendis“, kirjutades: „Oleme olnud edukad kõiges peale Eesti väärtusruumi taasloomise“. Meri tõdemus sõnastas tabavalt ka eetikakeskuse esimeste tegevusaastate kogemuse. Eesti oli loonud uued institutsioonid, kuid väärtused, millele need pidid toetuma, ei olnud veel alati saanud inimeste igapäevaste valikute ja ühiskondlike tavade osaks. 2007. aasta sügisel korraldasime Estonia talveaias konverentsi „Mõtestatud Eesti – ühiseid väärtusi hoides“⁴. Eri valdkondade teadlased – ajaloolased, filosoofid, mõtteloolased, kommunikatsiooniteadlased, politoloogid, sotsioloogid, teoloogid, füüsikud – püüdsid üheskoos mõtestada Meri tõdemust. Arutlesime, kus paikneb Eesti maailma väärtuskaardil, mida tähendab Euroopa väärtusühendus, milliste väärtuste kaitseks loodi Eesti riik ning kui tugevad on meie demokraatia ja õigusriik. Samuti küsisime, kuidas väärtusi edasi antakse ja mida võiks Eesti õppida teiste riikide väärtusarenduse kogemusest. Konverentsil jõudsime arusaamisele, et peame senisest enam mõtlema sellele, kes me oleme ja kelleks tahame saada. Eesti ühiskonna väärtusarendusega tuli hakata tegelema süsteemselt.

Just siit kasvas välja eetikakeskuse kaks teineteist täiendavat tegevussuunda. Ühe moodustasid Vabariigi Presidendi patronaaži all korraldatud esseevõistlused, mis kutsusid inimesi arutlema selle üle, millises Eestis nad tahavad elada ja mida nad ise saavad sellise ühiskonna loomiseks teha. Teiseks oli riiklik väärtusprogramm, mille elluviimise usaldas Haridus- ja Teadusministeerium eetikakeskusele. Kui esseevõistlused avasid väärtuste üle arutlemiseks ühiskondliku foorumi, siis väärtusprogramm tõi väärtusarenduse süsteemselt lasteaedadesse ja koolidesse. Tutvustan neid kahte suunda allpool järgemööda.

Presidendi esseevõistlused

Kohe pärast ametisse asumist kutsus Toomas Hendrik Ilves kokku Vabariigi Presidendi Mõttekoja, kus ka minul oli au osaleda. Kohtusime kord kuus Kadrioru jääkeldris ja arutasime Eesti ühiskonna põletavaid küsimusi. President Ilvese üks suur soov oli anda riik tagasi kodanikele – äratada inimestes tunne, et Eesti on nende riik ja nemad ise saavad selle arengut mõjutada. Oma ametisseastumiskõnes pöördus ta rahva poole sõnadega: „See on teie riik, tema tulevik on teie kätes. Ainult teile kuulub privileeg ja samas kohustus otsustada, kuidas me edasi läheme ja millise Eesti me oma lastele pärandame.“⁵ Mõttekojas arutasime, kuidas seda tunnet tugevdada. Pakkusin, et Tartu Ülikooli eetikakeskus võiks koos Presidendi Mõttekoja ja ajakirjaga Akadeemia korraldada Vabariigi Presidendi patronaaži all üldrahvaliku esseevõistluse. Esimene võistlus toimus 2007. aastal teemal „Millises Eestis ma tahan elada?“⁶. Laekus 326 tööd ning kirjutajate vanus ulatus seitsmest eluaastast üheksakümne neljani. Esseesid lugedes panime tähele, et inimesed kirjutasid peamiselt sellest, mis on Eestis halvasti ja mida teised – poliitikud, ametnikud või kaaskodanikud – peaksid teistmoodi tegema. Seetõttu valisime järgmise esseevõistluse teemaks „Mida mina saan teha, et Eestis oleks parem elada?“. Paljud kirjutajad tunnistasid, et esimene reaktsioon sellele küsimusele oli nõutus: mida saab üks tavaline inimene Eesti muutmiseks teha? Kirjutamise käigus jõuti aga arusaamiseni, et kui inimene teeb oma tööd hästi või muudab midagi omaenda käitumises, muutub ka maailm – kasvõi tema enda jagu. Üks noor kirjutaja lubas minna Saksamaale pagariks õppima ja avada seejärel Eestis pagariäri, kust saaks osta Saksa tüüpi leivakesi. Väike kavatsus, kuid kui see teoks teha, oleks paljudel inimestel sellest rõõmu. Kolmas esseevõistlus keskendus Eestist lahkumisele ja tagasitulemise raskustele. 2011. aastal elas eestlasi 124 välisriigis. Küsisime, miks inimesed lähevad välismaale ning mis takistab neil pärast õppimist või töötamist Eestisse tagasi tulla.⁷ Neljanda essee- ja fotovõistluse korraldasime koos Põhjamaade saatkondade ja Põhjamaade Ministrite Nõukoguga. Seekord kutsusime eestlasi ja põhjamaalasi arutlema selle üle, millised on Põhjamaade ühised väärtused, kas Eesti kuulub sellesse väärtusruumi ning kui lähedale oleme jõudnud kunagisele eesmärgile kuuluda Põhjamaade hulka. Kumus toimunud konverentsil sõnastas president Ilves valiku teravalt: kas Eesti tahab sarnaneda Venemaa või Põhjamaadega?

Vastus näis enesestmõistetav – tahtsime olla sama jõukad ja õnnelikud kui Põhjamaade inimesed. Keerulisem oli küsimus, kas kuulume nendega ka samasse väärtusruumi. Konverentsil analüüsis Maailma Väärtuste Uuringu Assotsiatsiooni peasekretär Bi Puranen „Maailma väärtuste uuringu“ tulemusi ja näitas, et Eesti on Põhjamaadele kiiresti lähenenud. Eriti märkimisväärne oli üldine usalduse kasv – usaldus mitte ainult oma lähedaste ja tuttavate, vaid ka võõraste inimeste vastu. Bi Puraneni analüüsi järgi oli see kasv Eestis 1990. aastate keskpaigast 2010. aastate alguseni kiirem kui üheski teises uuringus osalenud riigis.⁸ Samal ajal erines Eesti Põhjamaadest endiselt eneseväljendusväärtuste poolest, mida väljendavad muu hulgas kodanikuvastutus, homoseksuaalsuse aktsepteerimine ja suhtumine sisserändajatesse. Esseevõistlused õpetasid meile, et ühiskonna väärtusruumi ei saa kujundada ülalt alla, kuulutades välja õiged väärtused ja oodates, et inimesed need omaks võtaksid. Inimestel peab olema võimalus ise mõtestada, millises ühiskonnas nad tahavad elada, milliseid väärtusi nad oluliseks peavad ja mida nad saavad nende elluviimiseks teha.

Samuti hakkas üha selgemalt ilmnema, et väärtusruum ei tähenda üksmeelt. Kõik võivad tahta Eestile parimat, kuid samal ajal head ühiskonda ja selleni jõudmise viise väga erinevalt mõista.

Väärtusprogrammi sünd ja muutused hariduses

Haridus- ja Teadusministeeriumi rahastatud riiklik programm „Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013“, mille jätkuprogrammid kestsid 2024. aastani, keskendus väärtuskasvatusele haridussüsteemis. Ühtlasi toetas see avalikku arutelu väärtuste ja normide üle ning kutsus ühiskonna kandvate elukutsete esindajaid mõtestama oma väärtusi ja vastutust. Miks sai peamiseks fookuseks just haridus? Programmi ette valmistades tegime meediamonitooringu, intervjueerisime eksperte ja küsisime kodanikuühendustelt, millised on Eesti ühiskonna valupunktid ning kuidas neid võiks lahendada. Ükskõik, kas räägiti tervisekäitumisest, liiklusest, laste kasvatamisest või loodushoiust, ikka vaadati lootusrikkalt kooli poole. Usuti, et inimeste väärtushoiakuid saab muuta eelkõige hariduse kaudu. Väärtusprogrammi algusaastatel kohtasime vastandlikku kriitikat.

Ühed pelgasid, et tegeleme ajupesuga ja tahame inimestesse oma väärtusi süstida. Teised heitsid ette, et meil pole kindlat väärtuste paketti, mida edasi anda. Meie lähtekohaks oli aga väärtuspluralism: on olemas üldkehtivad alusväärtused, mida tuleb austada, kuid nende rakendamine ei anna kõigis olukordades üht ja ainsat valmis vastust. Kontekstist olenevalt võivad väärtused saada erineva kaalu ning sattuda omavahel konflikti. Seetõttu pole väärtuskasvatuse eesmärk õpetada valmis vastuseid, vaid kujundada eetilist pädevust: oskust märgata, millised väärtused on kaalul, mõista eri osaliste vaatenurki ja võimalike otsuste tagajärgi, kaaluda väärtusi, otsustada, mida teha ning õppida oma valikut põhjendama. Esimene ülesanne oli taastada usk, et väärtused pole tühipaljad sõnad, vaid meie valikute ja tegude alus. Nõukogude ühiskonnas oli valitsenud sügav lõhe kuulutatud ideaalide ja tegelikkuse vahel: räägiti vabadusest, võrdsusest ja rahvaste sõprusest, samal ajal kui inimeste õigusi rikuti ning rahvusi hävitati. See pärand muutis inimesed suurte väärtussõnade suhtes umbusklikuks. Hakkasime koostama päriselulistel juhtumitel põhinevaid väärtusmänge õpetajatele, õpilastele, arstidele ja lõpuks kogu rahvale.

Mängijad pidid valima mitme tegutsemisvõimaluse vahel ning jõudma arutelu käigus vastuvõetava lahenduseni. Nii harjutati otsustamist ja põhjendamist, teiste kuulamist ning moraalset kujutlusvõimet. Esimene väärtusmäng oli mõeldud õpetajatele, sest enne teadliku väärtuskasvatusega tegelemist peab õpetaja teadvustama omaenda väärtusi. Koolitustel küsisid õpetajad sageli mängujuhilt, kas nad peaksid vastama nii, nagu oleks õige, või nii, nagu nad tegelikus elus käituksid. See küsimus tõi nähtavale lõhe deklareeritud ja elatud väärtuste vahel. Siit kasvas välja järgmine samm. Kutsusime koole ja lasteaedu analüüsima, milliseid väärtusi peegeldavad nende igapäevased tegevused, suhted ja koolikultuur. Alguses arvas mõni koolijuht, et väärtusarenduseks piisab sellest, kui kooli väärtused on seinale ja õpilaste päevikusse kirjutatud. Tasapisi süvenes arusaam, et väärtusi ei õpetata üksnes neist rääkides. Neid vahendab kogu koolikultuur: kuidas inimesi koheldakse, otsuseid tehakse ja selgitatakse, konflikte lahendatakse ning ühistes normides kokku lepitakse. Hiljem laiendasime arutelu ja küsisime, mis teeb koolist või lasteaiast hea haridusasutuse. Ühiskonnas oli tekkinud pahameel koolide pingeridade üle, kuna need mõõtsid kitsalt eksamitulemusi.

Koos rohkem kui 80 eksperdiga töötasime välja hea kooli ja hea lasteaia mudeli, mis hõlmas õppe- ja kasvatustööd, keskkonda, koostööd ning juhtimist. Igal aastal kutsusime koole ja lasteaedu oma tegevust analüüsima ja osalema tunnustusprogrammis. Koole ei reastatud, vaid tunnustati nende võimet oma tegevust ausalt analüüsida, märgata tugevusi ja nõrkusi ning kavandada arengut. Ühtlasi tõi programm koole ja lasteaedu kokku, et toetada üksteiselt õppimist ja heade praktikate jagamist. Viieteist aasta jooksul osales meie tunnustusprogrammis 107 kooli (21% kõigist üldhariduskoolidest) ja 154 lasteaeda (27% lasteaedadest).⁹ Väärtusprogrammi üheks suurema mõjuga tulemuseks oli eetikakeskuse osalemine põhikooli ja gümnaasiumi riiklike õppekavade alusväärtuste ning õppe- ja kasvatuseesmärkide sõnastamises 2011. aastal. Panime kirja, et koolil on nii hariv kui kasvatav eesmärk ja kool aitab valmistuda nii isiklikuks, töö- kui ka ühiskondlikuks eluks. Panustasime ka „Elukestva õppe strateegia 2020“ ja visioonidokumendi „Väärtused ja vastutus 2035“¹⁰ koostamisse, mõtestades ümber õpetaja rolli ja õppimise olemuse. Laialdaste arutelude käigus kujunes keel, milles sai rääkida väärtuspõhisest koolist, heast koolikultuurist, koostööst ja väärtuspõhisest juhtimisest. Süvenes arusaam, et haridus peab toetama nii õppija teadmiste ja oskuste kui ka väärtushoiakute kujunemist. Muutuse ulatust näitavad toonased reaktsioonid. Kui rääkisime 2008. aasta väärtuskasvatuse konverentsil õpilasest lähtuvast koolist, vastas üks haridusametnik, et kool teeb ju niigi kõike õpilase jaoks. Veel oli raske mõista erinevust õpilase jaoks tegutsemise ja tema aktiivse osalemise vahel. Kui nimetasime ühel seminaril õpetajat ja õpilast partneriteks, protestis õpetaja, et nende vahel peab autoriteedi säilimiseks olema nähtamatu sein. Üks põhilisi paradokse oli seotud ajaga: õpilased astuvad ellu homme, kuid neid õpetavad täna õpetajad, kes omandasid oma väärtused eile. Seetõttu pidasime eriti tähtsaks toetada õpilase autonoomia arengut, et ta suudaks üha kiiremini muutuvas maailmas teha häid ja teadlikke valikuid. Praegu räägitakse õpetajast kui väärtuskasvatajast, õppijast kui oma õppimise aktiivsest suunajast, kujundavast hindamisest ning kodu ja kooli koostööst kui enesestmõistetavatest põhimõtetest.

Kakskümmend aastat tagasi oli Eesti haridus veel tugevasti orienteeritud teadmiste äraõppimisele ja kuulekuse kasvatamisele ning seda iseloomustasid hierarhilised võimusuhted. Väärtusprogrammi tegevused õpetasid inimesi märkama oma tegevuste aluseks olevaid väärtusi ja eeldasid koos tegutsemist. Seeläbi tekkis usaldus ja harjuti tegema koostööd. Sama keerukuse ees seisid meie koolitajad ja kriitilised sõbrad ka Ida-Virumaa koolides ja lasteaedades, kui nad aastatel 2023-2025 läksid appi eestikeelsele haridusele üleminekut ette valmistama. Koolitusi tellinud koolid nimetasid kõige sagedamini probleemiks inimestevahelisi suhteid: oskamatust kuulata ja kaasata, erimeelsusi lahendada ning anda edasiviivat tagasisidet. Neid oskusi tuleb endiselt õppida nii hariduses kui ka teistes eluvaldkondades. Tehisaru ajastul muutuvad need oskused veelgi olulisemaks. Kui teadmisi ja valmis vastuseid saab üha hõlpsamini juturobotilt, kasvab hariduses nende võimete tähtsus, mida tehnoloogia ei saa inimese eest üle võtta: väärtuste kaalumine, vastutuse võtmine, teiste inimeste mõistmine ning erimeelsustega toimetulek. Juturobot võib simuleerida kannatlikku ja toetavat suhtlemist, kuid õpetaja ja lapsevanem vastutavad selle eest, kas laps kogeb ka reaalsuses, et teda kuulatakse, mõistetakse ja koheldakse lugupidavalt.

Eetikakoodeksitest institutsionaalse eetikani

Eetika küsib, mida teha või tegemata jätta, milline inimene olla ja kuidas elada. Eetika keskmes on väärtused – see, mida peame oluliseks ja millest oma valikutes juhindume. Kuna väärtused on abstraktsed, vajavad need alati tõlgendamist ning võivad sattuda ka omavahel konflikti. Pingeid tekitab seegi, et isiklikud, kutsealased, organisatsiooni ja ühiskonna väärtused ei pruugi kokku langeda. Just sellistes olukordades vajavad inimesed kokkulepitud põhimõtteid ja võimalust keeruliste juhtumite üle arutleda. Kahekümne viie aasta jooksul oleme aidanud paljudel organisatsioonidel koostada või uuendada eetikakoodekseid. Meie poole on pöördunud teadlaste, arstide, õpetajate, ametnike ja konsultantide kutseühendused, samuti politsei, Kaitsevägi ja Riigikogu. Lisaks oleme eetika valdkonnas koolitanud ja nõustanud sadu organisatsioone ning kutsealade esindajaid. Eetikakeskus on andnud välja ka kaks eetikakoodeksite koostamise käsiraamatut aastatel 2007 ja 2016. Eetikakoodeksite puhul on tähelepanuväärne, et enamasti sisaldavad need samu alusväärtusi, kuid sõltuvalt kutseala ülesandest ja selle esindajatele seatud ootustest tõlgendatakse neid erinevalt. Koodeksi koostamist või uuendamist oleme tavaliselt alustanud kutseala esindajate töös ette tulnud keeruliste olukordade kogumisega ning valmistanud need väärtusmängude metoodika abil arutamiseks ette. Kui inimesed asetavad end kirjeldatud olukorda, otsustavad, kuidas toimida, ja põhjendavad oma valikut kaaslastele, tulevad nähtavale kõhklused, väärtuskonfliktid ja vaidluskohad. Nii selgub ka, millistes küsimustes peaks koodeks neile tuge pakkuma. Viimastel aastakümnetel on eetikakoodeksite arengus kogu maailmas toimunud oluline nihe: üksikisiku vooruste ja pahede kõrval räägitakse üha enam ka institutsioonide voorustest ja pahedest – neid kujundavatest struktuuridest, tavadest ja juhtimisviisidest. Et inimene saaks oma väärtuste järgi toimida, peab keskkond seda võimaldama ja toetama. Seetõttu pööratakse üha rohkem tähelepanu organisatsiooni väärtustele ja kultuurile ning juhtide vastutusele nende kujundamise eest. Institutsionaalne eetika küsib, millised organisatsiooni toimimisviisid ja igapäevased praktikad aitavad inimestel eetiliselt tegutseda ning millised seda takistavad.

Seda muutust ilmestab teaduseetika areng. 2002. aastal aitasime Eesti Teaduste Akadeemial koostada Eesti teadlaste eetikakoodeksit. See käsitles eeskätt teadlase kohustusi ja suhteid eri osalistega – kolleegide, õpilaste ja õpetajatega. 2016. aastal usaldas Eesti Teadusagentuur Tartu Ülikooli eetikakeskusele Eesti hea teadustava koostamise. Hea teadustava kirjeldab nii teadlaste kui ka teadusasutuste vastutust teadustöö kavandamisel ja läbiviimisel, tulemuste avaldamisel, koostöö tegemisel ning teaduse ühiskondliku mõju kujundamisel. Pika ja kaasava protsessi tulemusel valminud hea teadustava leppe allkirjastasid 2017. aastal 22 evalveeritud teadusasutust, sealhulgas ülikoolid, ning Haridus- ja Teadusministeerium ja Eesti Teadusagentuur. Hiljem on hea teadustavaga ühinenud ka Haridus- ja Noorteamet, rakenduskõrgkoolid ning Eesti Teaduste Akadeemia. Samasugust arengut näeme õpetajaeetikas. Kui aitasime 2005. aastal Eesti Õpetajate Liidul koostada Eesti õpetajaeetika koodeksit, oli selle põhiteema õpetaja isiklik vastutus: tema eetilised väärtused ning suhted õppijate, kolleegide ja ühiskonnaga. Aastatel 2025–2026 juhtis eetikakeskus õpetajaeetika koodeksi uuendamist. Uues Eesti õpetajaeetika koodeksis rõhutatakse juba selgelt, et õpetaja eetilise tegutsemise eelduseks on teda toetav organisatsioonikultuur ja väärtuspõhine juhtimine. Haridusasutuse juhi ülesanne on luua avatud, õiglane ja koostöine keskkond, mis toetab õpetaja professionaalset ja moraalset arengut ning võimaldab eetiliste küsimuste üle arutleda.

Nii Eesti hea teadustava kui ka õpetajaeetika koodeksi uuendamisel aitasime välja töötada tugisüsteemi keeruliste juhtumite arutamiseks. Koodeksi koostamisest üksi ei piisa: kirja pandud väärtusi ja tegevuspõhimõtteid tuleb teadvustada, mõtestada ning igapäevatöös järgida. Selleks oleme õpetanud ülikoolides teaduseetikat ja pedagoogilist eetikat, korraldanud täienduskoolitusi ning koostanud juhendmaterjale. Üks mahukamaid ettevõtmisi on olnud eestikeelse veebipõhise teaduseetika kõrgkooliõpiku loomine, kus autoriteks on 30 oma valdkonna eksperti.¹¹ Kõik see näitab, et eetikas pole oluline üksnes väärtuste märkamine ja sõnastamine, vaid ka silma peal hoidmine, kas neid tegelikult järgitakse. Väärtused omandavad tähenduse inimeste valikutes, organisatsioonide igapäevases toimimises ja institutsioonide kujundamises. Eetilise käitumise eest ei vastuta seega üksnes üksikisik. Institutsioon peab kujundama keskkonna, mis võimaldab inimestel eetiliselt tegutseda, ning selle eest vastutavad eeskätt juhid.

Ent eetiline organisatsioonikultuur ei tähenda, et kõik peaksid väärtusi ühtmoodi tõlgendama või jõudma alati samadele otsustele. Avatud arutelukultuuri on vaja just sellepärast, et väärtused võivad sattuda konflikti ning inimesed võivad neid erinevalt tõlgendades jõuda ka heas usus erinevatele järeldustele. Seetõttu tõusis meie töös väärtuste sõnastamise ja rakendamise kõrval üha olulisemaks küsimus, kuidas tulla toime moraalsete lahkarvamustega.

Kuidas elada lahkarvamusi täis maailmas?

Inimesed vaidlevad paljude asjade üle: kas vaniljejäätis maitseb paremini kui šokolaadijäätis, kas seelikud peaksid olema pikad või lühikesed ning püksisääred laiad või kitsad. Ent lahkarvamusi tekib ka palju tõsisemates küsimustes: kas hea laps kasvab vitsaga või vitsata, kas samast soost inimestel peaks olema õigus abielluda, kas eutanaasia peaks olema lubatud, kas kanu võib pidada puuris ja kas valetamine võib mõnikord olla lubatud. Eetikakeskuses hakkasime lahkarvamuste olemust põhjalikumalt uurima 2014. aastal institutsionaalse uurimisteema „Lahkarvamused: filosoofiline analüüs“ raames. Uurisime, milliseid lahkarvamusi on olemas, miks need tekivad, mille üle inimesed tegelikult vaidlevad, milliseid lahkarvamusi on võimalik lahendada ning millised võivad jääda püsima ka siis, kui osalised tunnevad fakte, arutlevad hoolikalt ja soovivad siiralt teha seda, mis on õige. Üks tähtsamaid järeldusi oli, et kõik moraalsed lahkarvamused pole ühesugused. Mõnikord tulenevad need puudulikust teabest, olukorra valesti mõistmisest või arutlusvigadest. Selliseid erimeelsusi saab sageli lahendada faktide täpsustamise ja parema argumenteerimise abil. Ent eri seisukohtadele võidakse jääda ka siis, kui tuntakse samu fakte ja arutletakse ühtviisi hoolikalt. Sellisel juhul võib tegemist olla sügava moraalse lahkarvamusega. Uurimistöös tuvastasime nelja võimalikku sügavate moraalsete lahkarvamuste allikat.¹² Esiteks võivad inimestel olla erinevad identiteedid ja arusaamad heast elust. Teiseks võivad nad pidada esmatähtsaks erinevaid põhiväärtusi, mida pole võimalik taandada ühele ühisele mõõdupuule. Kolmandaks võivad nende moraalset tegutsemist suunata erinevad põhjused: kohusetunne, hool nõrgema eest, lojaalsus lähedastele või soov edendada üldist hüve. Neljandaks võivad nad lähtuda erinevatest moraalikäsitustest: ühed küsivad, milline tegu on põhimõtteliselt õige, teised, millised on selle tagajärjed, ja kolmandad, kuidas toimiks hea inimene.

Mõistsime, et meil pole ühiskonnana vaja õppida üksnes ühistes väärtustes kokku leppima: tuleb omandada ka oskus elada koos teiste inimestega, kelle väärtusi ja arusaamu ei jagata. Mõne lahkarvamuse puhul võibki realistlik tulemus olla kokkulepe, et jäädakse eriarvamusele. See ei tähenda arutelu katkestamist. Vastupidi: kui sisulist üksmeelt pole võimalik saavutada, tuleb arutada, mis meid siiski ühendab, milles saame teha kompromisse ning milliste õiglaste protseduuride järgi oma ühist elu korraldada. Väärtusmängude juhtumeid arutades said inimesed teadlikumaks oma väärtustest, kuid õppisid märkama ka väärtuskonflikte. Mängudes peetud arutelud õpetasid meile, et seletus „inimestel on erinevad väärtused“ on sageli liiga lihtne. Kuulates sadu arutelusid, märkasime, et osalejad olid mõnikord loonud ühest ja samast juhtumist enda jaoks täiesti erinevad lood. Ühe haridusvaldkonna juhtumi puhul nägi üks hirmunud last, teine manipuleerivat last; üks eeldas, et kolleeg tegutses heas usus, teine kahtlustas omakasu. Veel enne, kui inimesed hakkasid vaidlema väärtuste üle, olid nad olukorda juba erinevalt tõlgendanud. Isegi siis, kui olukorra tõlgenduses nõustutakse, võidakse märgata selle erinevaid moraalselt olulisi tahke. Üks näeb eeskätt õigluse küsimust, teine lojaalsust, kolmas hoolivust ja neljas autonoomiat.

Nad võivad seada samu väärtusi erinevasse tähtsusjärjekorda, kujutleda erinevaid tagajärgi või tunda lojaalsust erinevate inimeste, põhimõtete ja institutsioonide vastu. Samuti võivad nad lähtuda erinevast arusaamast sellest, mis teeb teo moraalselt õigeks: kas teo enda laad, selle tagajärjed või tegutseja motiivid ja iseloom. Kui filosoofilises uurimistöös eristasime sügavate moraalsete lahkarvamuste allikaid, siis väärtusmängud aitasid märgata, millistes moraalse arutlemise etappides võivad inimeste käsitused lahkneda. Lahkarvamuse põhjuseks võib olla olukorra erinev tõlgendamine, erinevate moraalselt oluliste asjaolude märkamine, väärtuste erinev tähtsustamine, lojaalsus erinevatele inimestele, põhimõtetele või institutsioonidele, erinevad tegutsemispõhjused või erinevad arusaamad moraalist ja heast elust. Väärtusmängudest kujunesid omamoodi lahkarvamuste laboratooriumid.

Algul arvasime, et need aitavad inimestel eelkõige oma väärtusi teadvustada ja valikuid põhjendada. Hiljem mõistsime, et mängudes õpitakse midagi veel olulisemat: kuulama, kuidas teine inimene on olukorda mõtestanud, märkama tema jaoks moraalselt olulisi asjaolusid ja vaatama juhtumit tema perspektiivist. See ei tähenda üksnes enda kujutlemist teise inimese olukorda. Moraalne perspektiivivõtt nõuab raskemat sammu: tuleb püüda mõista, kuidas teine inimene ise olukorda näeb, mida ta märkab ja oluliseks peab ning miks teatud valik talle õige tundub. Arutelu eesmärk pole siis enam ainult oma seisukohta kaitsta, vaid kujundada üheskoos rikkam arusaam moraalsest olukorrast. Mõnikord viib selline arutelu üksmeeleni, mõnikord kompromissini ja mõnikord üksnes arusaamiseni, miks me ei nõustu. Kõik need tulemused võivad olla väärtuslikud. Arutelu, mis ei lõpe üksmeelega, ei ole tingimata ebaõnnestunud. Mõnikord on selle kõige tähtsam tulemus lahkarvamuse diagnoosimine: arusaamine sellest, kus meie mõttekäigud lahknesid ja miks ka tugevamad argumendid üksi ei pruugi meid kokkuleppele viia. Lahkarvamustega konstruktiivne toimetulek nõuab seega eetilist pädevust.

Vajadus sellise pädevuse järele on muutunud üha ilmsemaks. Ühiskondlikud vastasseisud jõuavad paratamatult ka kooli, kuid õpetajatel pole alati piisavat ettevalmistust väärtuskonfliktide käsitlemiseks. Ka Tallinnas toimunud rahvusvahelisel õpetajakutse tippkohtumisel ISTP 2026, kus osalesid eri riikide haridusministrid ja õpetajate ametiühingute esindajad, tõdeti, et toimetulek väärtuskonfliktidega on üks tänapäeva kooli suuri väljakutseid. OECD oli juba varem käsitlenud eetilist pädevust ühe tulevikuhariduse võtmepädevusena. Tartu Ülikooli eetikakeskusel paluti osaleda OECD tulevikuhariduse kontseptsiooni „Education for Human Flourishing“¹³ väljatöötamises ja aidata mõtestada, mida eetiline pädevus tähendab. Koos kolleegidega kirjeldasime seda üldpädevusena, mis on tihedalt seotud väärtus-, kultuuri- ja kommunikatsioonipädevusega. Eetiline pädevus ise koosneb viiest omavahel seotud alapädevusest: oskusest tajuda olukorda eetilisest vaatepunktist, eetiliselt arutleda, kujundada eetilisi hinnanguid, langetada eetilisi otsuseid ja eetiliselt tegutseda.¹⁴ Eetiline pädevus ei tähenda seega üksnes teadmist, mis on õige ja vale, või oskust oma seisukohta põhjendada. See eeldab võimet märgata moraalselt olulisi tahke, ära tunda väärtuskonflikte, mõista olukorra eri tõlgendusi, võtta arvesse osaliste vaatenurki, kaaluda väärtusi, lojaalsusi ja tagajärgi ning oma otsuse eest vastutada. Lahkarvamusi täis maailmas elamiseks ei piisa seega oskusest oma seisukohti kaitsta. Sama oluline on oskus kuulata, mõista lahkarvamuse põhjuseid, otsida ühisosa ning jätkata koostööd ka siis, kui üksmeelt ei saavutata.

Eetika ja seadused

Eetilist pädevust pole vaja üksnes väärtusmängu laua ümber. Eesti ühiskonnas peetakse üha tulisemaid väärtusdebatte. Teravaid vaidlusi on tekitanud küsimused, kas samast soost inimestel peab olema õigus abielluda, kui palju peaksime aitama pagulasi, kui suures mahus võiks ülikoolides õpetada inglise keeles, kas teeninduses töötavad inimesed peavad oskama eesti keelt. Vaidlused on puudutanud ka metsade raiumist, soode kuivendamist ning tuuleparkide ja tuumajaama rajamist. Elavalt arutatakse ka selle üle, kas abistatud enesetapp või eutanaasia peaksid olema lubatud. Väärtushoiakuid on muutnud põlvkondade vahetumine, tihedam kokkupuude teiste ühiskondadega, ühiskondlikud liikumised ja kriisid, aga ka seaduste muutmine. Peaaegu iga suurema muutusega kaasnes siiski konflikt nende vahel, kes nägid selles inimeste vabaduse ja võrdse kohtlemise avardumist, ning nende vahel, kellele näis, et midagi tuttavat ja väärtuslikku võetakse neilt ära. Need vaidlused õpetasid küsima, milline on seaduse ja ühiskondlike väärtuste suhe. Kas seadusandja peab ootama, kuni enamik inimesi on muutuseks valmis, või peab ta mõnikord kaitsma inimeste õigusi ka enamuse vastuseisu korral? Eesti lähiajalugu näitab, et seadus võib ühiskondlikest hoiakutest ette jõuda. Surmanuhtluse kaotamine, samast soost paaride õiguste tunnustamine ja patsiendi enesemääramisõiguse tugevdamine ei vastanud otsuste tegemise ajal tingimata kõigi inimeste väärtushinnangutele. Aja jooksul võivad aga muutuda nii hoiakud kui ka arusaam sellest, mida peetakse normaalseks ja õigeks. Seaduse vastuvõtmisega saab küsimus õigusliku lahenduse, kuid selle aluseks olev väärtuskonflikt ei pruugi kaduda. Kui inimene tajub uut korda oma sügavate veendumuste, eluviisi või identiteediga vastuolus olevana, võib ta kogeda poliitilist otsust mitte ühise kokkuleppena, vaid isikliku kaotusena. Just seepärast on väärtusküsimustes kompromisse sageli raskem saavutada kui huvide üle vaieldes. Huvide puhul saab otsitavat hüve jagada, kuid kompromiss oma identiteedi või sügava moraalse veendumuse arvelt võib tunduda enesest loobumisena.

Demokraatia on kaalul, kui ühine alus mureneb

Väärtuskonfliktid ei vii siiski paratamatult ühiskonna polariseerumiseni. Demokraatlikus ühiskonnas on lahkarvamused loomulikud ja isegi vajalikud. Polariseerumine algab siis, kui vastaspoole seisukohta ei peeta enam lihtsalt ekslikuks või halvasti põhjendatuks, vaid vastaspoolt ennast hakatakse nägema moraalselt halva, rumala või ohtlikuna. Siis ei vaielda enam üksnes selle üle, milline otsus oleks õige, vaid ka selle üle, keda võib usaldada ja kellel on üldse õigus ühiskondlikus arutelus osaleda. Eestis tõi selle eriti selgelt esile koroonakriis. Vaktsineerimise, maskide kandmise ja piirangute üle peetud vaidlustes põrkusid rahvatervise kaitse ja isikuvabadus, kuid veel sügavam lõhe tekkis usalduse pinnalt. Need, kes ei usaldanud riiki, teadlasi ega tervishoiuasutusi, ei usaldanud sageli ka nende soovitatud meetmeid. Sama usaldusküsimus kerkib teistegi vabadust piiravate või privaatsust riivavate meetmete puhul, näiteks kiiruskaamerate kasutamisel: kui palju privaatsust oleme valmis loovutama liiklusohutuse nimel ning kas võime usaldada, et riigi kogutud andmeid üksnes õiguspärasel eesmärgil kasutatakse?

Mõnikord muutub polariseerumise keskmesse sattunud küsimus sümboliks, mille tähendus ulatub selle algsest sisust palju kaugemale. Istanbuli konventsioon lõi ühise raamistiku naistevastase ja perevägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks, kuid sellest kujunes mitmes riigis vaidlus soo, perekonna ja traditsiooniliste väärtuste üle. Ka Eestis oli konventsioon hiljuti taas poliitilise vaidluse keskmes: arutelu ei puudutanud enam üksnes naistevastase vägivalla ennetamist, vaid ka sugu, perekonda ja traditsioonilisi väärtusi. Lätis jõudis vastasseis 2025. aastal koguni selleni, et parlament võttis vastu Istanbuli konventsioonist väljaastumise seaduse. President saatis seaduse parlamenti tagasi ning selle uus arutamine lükati 2026. aasta parlamendivalimiste järgsesse aega. Polariseerumise süvenedes ei kao üksnes usaldus vastaspoole vastu, vaid mureneb ka ühine teadmispind, millelt vaidlust pidada.

Enam ei olda eri meelt ainult selles, milliseid väärtusi tuleks eelistada või milline otsus oleks õiglane. Vaidluse alla satuvad ka faktid, ekspertarvamused ja teadmisi vahendavate institutsioonide usaldusväärsus. Kui üks pool usaldab teadlasi, avalik-õiguslikku meediat ja riigiasutusi, teine aga peab neid kallutatuks või lausa pahatahtlikuks, muutub põhjendatud arutelu äärmiselt raskeks. Nii võib usaldamatus muutuda ennast kinnitavaks: iga uut tõendit tõlgendatakse järjekordse katsena inimesi mõjutada või vaikima sundida. Demokraatia ei eelda, et jõuame kõigis väärtusküsimustes üksmeelele. Küll aga eeldab demokraatia valmisolekut tunnustada ka neid, kellega me ei nõustu, võrdsete kaaskodanikena, ning eristada inimest tema seisukohast. Peame suutma oma valikuid põhjendada ja kuulata, millised kogemused, hirmud ja väärtused on teise poole arvamuse taga. Samuti on vaja institutsioone ja otsustusprotseduure, mida inimesed suudavad pidada õiglaseks ka siis, kui otsus ei ole neile meelepärane. Kasvanud on aga ebakindlus selles, kas demokraatiat ja selle aluseks olevaid väärtusi peetakse endiselt ühiselt kaitsmist väärivaks.

Kriitika alla on sattunud liberaalse demokraatia põhiväärtused ja institutsioonid, mida külma sõja lõppedes peeti ju peaaegu et omaksvõetuks. Üha enam seatakse kahtluse alla inimõiguste universaalsus, vähemuste kaitse, õigusriik, sõltumatu ajakirjandus ja rahvusvahelise koostöö väärtus. Kriitika iseenesest kuulub demokraatia juurde. Murettekitavaks muutub see siis, kui vaidluse alla ei seata enam üksikuid poliitilisi otsuseid, vaid põhimõtteid, mis võimaldavad erinevate vaadetega inimestel elada koos võrdsete ja vabade kodanikena. Brexit näitas, et Euroopa lõimumine, mida olime harjunud pidama peaaegu pöördumatuks, ei pruugi seda olla. Ungari areng näitas omakorda, kuidas demokraatlikud institutsioonid, õigusriik ja võimu piiravad kontrollimehhanismid võivad järk-järgult nõrgeneda. Venemaa agressioon Ukraina vastu ning Ameerika Ühendriikide kõikuv suhtumine oma liitlassuhetesse on seadnud küsimärgi alla senise julgeolekukorra. Väikeriigi jaoks pole rahvusvahelistel väärtustel, õigusel ja kokkulepetel põhinev maailm idealistlik luksus, vaid eluline huvi. Kui tugevamate tegevust ei piira enam reeglid ega põhimõtted, võivad väiksemad riigid taas muutuda objektideks, kelle saatuse üle otsustavad teised. Liberaalse demokraatia väärtused ja reeglipõhine maailmakord, mida veel mõne aja eest võis pidada järjest kindlamalt juurduvaks, on sattunud kasvava surve alla. Ühine teadmispind mureneb, usaldus institutsioonide ja ekspertide vastu nõrgeneb ning rahvusvahelistes suhetes ähvardavad õigusest ja kokkulepetest tähtsamaks muutuda jõud ja vahetu kasu. Nii on sattunud küsimärgi alla ühine alus, mis võimaldab erinevate vaadete ja huvidega inimestel elada koos võrdsete ja vabade kodanikena.

Tehnoloogiline revolutsioon sunnib küsima uusi küsimusi

Generatiivse tehisaru kiire levik lisab veel ühe, sügavama mõõtme. Tehnoloogia, mis suudab jäljendada inimese keelt, arutlemist, loomingut ja isegi empaatiat, sunnib meid uuesti küsima, mida tähendab olla inimene. Oht ei seisne üksnes selles, et tehisaru võib levitada väärinfot, võimendada eelarvamusi või mõjutada meie otsuseid. Probleem tekib siis, kui loobume ise mõtlemisest, usaldame otsustamise üha enam tehisaru hooleks ning hägustame sellega inimese vastutust oma otsuste tagajärgede eest. Veelgi ohtlikum oleks aga hakata mõistma inimest ennast eeskätt infot töötleva süsteemina ning hindama teda tema võimekuse, tõhususe ja kasulikkuse järgi. Inimväärikus tähendab, et inimene on eesmärk iseeneses, mitte vahend ühiskondliku kasu saavutamiseks. Tehisaru ise ei mõista inimväärikust ega saa võtta moraalset vastutust. Seda saavad teha ainult inimesed.

Seetõttu sõltub uue murrangu suund sellest, kas suudame tehnoloogilise võimekuse kasvades hoida alles arusaama inimesest kui eesmärgist iseeneses, mitte vahendist, andmekogumist või asendatavast funktsioonist. Tehisaru eetilistest küsimustest on saanud ka üks eetikakeskuse uuemaid uurimis- ja tegevussuundi. Oleme kaardistanud TI-Hüppe projekti eetilisi, õiguslikke ja tehnilisi riske, juhime Eesti tehisintellekti tippkeskuse rahvusvahelist eetikanõukogu ning oleme asutanud Eesti tehisintellekti eetika võrgustiku, mis ühendab juba ligi sadat eri valdkondade asjatundjat. Nende ettevõtmiste kaudu püüame aidata kaasa sellele, et tehisaru arendamisel ja kasutuselevõtul mõeldaks tehniliste võimaluste kõrval algusest peale ka väärtustele, vastutusele ja võimalikele ühiskondlikele tagajärgedele.

Kokkuvõte

Eetikakeskuse kahekümne viie tegevusaasta jooksul oleme õppinud, et ühiskonda ei saa muuta eetilisemaks üksnes seaduste, eetikakoodeksite ega heade tavade abil. Neid kõiki on vaja, kuid neist ei piisa. Vaja on ka keskkonda, mis toetab väärtuste järgi elamist. Väärtused saavad tegeliku tähenduse alles praktikas: viisis, kuidas õpetaja kohtleb õpilast, arst patsienti, teadlane uuritavat, juht töötajat ning riik oma kodanikke. Eetiline organisatsioon ei ole see, mille seinal ripuvad õiged väärtused, vaid see, kus elatakse nende väärtuste järgi, mida deklareeritakse. See tähendab oskust väärtusi märgata ja tõlgendada, mõista, kuidas need suunavad meie valikuid ja mõnikord omavahel konflikti satuvad, tulla toime väärtuskonfliktidega ning vastutada oma otsuste eest. Oleme õppinud sedagi, et väärtuspõhised lahkarvamused on loomulikud ning mõnda neist ei ole võimalik lõplikult lahendada. Sageli annavad need tunnistust sellest, et inimesed hoolivad väärtustest, ehkki mõistavad ja järjestavad neid erinevalt. Teise seisukoha mõistmiseks tuleb osata kuulata ja harjutada vaatama küsimust ka teise inimese vaatenurgast.

Demokraatliku ühiskonna tugevust ei näita lahkarvamuste puudumine, vaid suutlikkus nendega toime tulla vastaspoolt vaenlaseks muutmata. See nõuab eetilist pädevust, mis on lahutamatult seotud kommunikatsioonipädevusega: oskusega pidada dialoogi, põhjendada oma seisukohti, kuulata teist ning olla valmis ka ise oma arusaamu kriitiliselt läbi vaatama. Ent sellest üksi ei piisa. Vaja on ka usaldusväärseid institutsioone, õiglast otsustamist ja avalikku ruumi, kus inimestel on võimalik rääkida ning olla kuulatud. Praegune murranguline aeg muudab selle ülesande veel pakilisemaks. Ajad muutuvad, kuid see ei tähenda tingimata, et põhiväärtused ise muutuksid. Muutub see, kuidas neid tõlgendatakse ja rakendatakse, milline kaal neile eri olukordades antakse ning kuidas lahendatakse nendevahelisi konflikte. Ühiskondlik pendel võib liikuda kord vabaduse, kord turvalisuse, kord üksikisiku õiguste, kord ühise hüve poole. Eetika ülesanne on aidata mõista, kuidas hoida nende liikumiste keskel alles inimväärikus kui ühine lähtekoht. Tehisaru avardab meie võimalusi, kuid võib ühtlasi võimendada eelarvamusi, manipuleerimist ja polariseerumist. Rahvusvahelise õiguse nõrgenemine tuletab väikeriigile valusalt meelde, kui palju sõltume kokkulepetest, mida ka tugevamad on valmis järgima.

Kiired tehnoloogilised ja ühiskondlikud muutused sunnivad meid üha uuesti küsima, kuidas oma põhiväärtusi uutes oludes tõlgendada ja rakendada ning kes vastutab selle eest, et tehnoloogia teeniks inimest, mitte inimene tehnoloogiat. Seepärast ei ole eetikakeskuse töö kahekümne viie aastaga lõpule jõudnud. Vastupidi: vajadus eetilise mõtlemise, väärtuste üle arutlemise ja lahkarvamustega toimetuleku oskuste järele on suurem kui keskuse loomise ajal. Õigete vastuste andmise asemel on eetikakeskuse ülesandeks aidata esitada õigeid küsimusi, teha nähtavaks valikute väärtuseline sisu ning luua tingimused, kus eri meelt olevad inimesed suudavad üksteist kuulata ja koos lahendusi otsida. Eetilisem ühiskond ei sünni korraga ega saa kunagi valmis. Seda tuleb luua iga otsuse, iga arutelu ja iga põlvkonnaga uuesti.

Tänusõnad

Minu südamlik tänu kõigile, kes on kahekümne viie aasta jooksul eetikakeskuse tegevusse panustanud: kolleegidele, nõukogu ja rahvusvahelise nõuandva kogu liikmetele, partneritele ja toetajatele. Eriti soovin tänada rahvusvahelise nõuandva kogu esimeest professor Jürgen Mittelstrassi ja pikaaegset nõukogu esimeest professor Toivo Maimetsa suure pühendumuse ja strateegiliste nõuannete eest ning professor Halliki Harro-Loiti väärtusarenduse metoodika väljatöötamise ja meie koolidega seotud tegevuste eestvedamise eest. Eetikakeskuse lugu on meie ühine lugu.

Viited

1. Sutrop, M. (2006). Eetikakriisist Eesti ühiskonnas. Raamatus M. Sutrop ja K. Simm (koost), Eetika. Interdistsiplinaarsed lahenemised. Tartu Ülikooli eetikakeskus, Eesti Keele Sihtasutus.

2. Sutrop, M. (2011). Changing Ethical Frameworks: from individual rights to the common good? Cambridge Quarterly of Healthcare Ethics, 20 (4), 533−545. DOI: 10.1017/S0963180111000272.

3. Sutrop, M. ja Simm, K. (2021). Eetilised valikud COVID-19 pandeemia tingimustes. Mäetagused, 81, 5−18. DOI: 10.7592/MT2021.81.sutrop_simm

4. Kogumik „Mõtestatud Eesti – ühiseid väärtusi hoides“ ilmus 2008.

5. Ilves, T. H. (2006, 10. oktoober). Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne ametisseastumise tseremoonial 9. oktoobril 2006. Postimees. https://arvamus.postimees.ee/1586469/vabariigi-presidendi-toomas-hendrik-ilvese-kone-ametisseastumise-tseremoonial-9-oktoobril-2006

6. 2007. aasta esseevõistluse tulemused ilmusid kogumikus „Millises Eestis ma tahan elada? Vabariigi presidendi esseevõistlus 2007“.

7. Parimad esseed ilmusid koos rändeteemaliste artiklitega kogumikus „Eesti ustest – sisse, välja“ (2013).

8. Puranen, B. (2017). Väärtuste sarnasused ja erinevused Balti- ja Põhjamaades. Raamatus Eesti JA Põhjamaad – Eesti KUI Põhjamaa? (lk 49-50). Tartu Ülikooli eetikakeskus, Eesti Keele Sihtasutus.

9. Kõnnussaar, T. (2025, 14. jaanuar). Viisteist aastat väärtuskasvatust Eesti hariduses. Õpetajate Leht. https://www.opleht.ee/2025/01/viisteist-aastat-vaartuskasvatust-eesti-h…

10. Tark ja tegus Eesti (2019). Haridus- ja Teadusministeerium. https://haridusfoorum.ee/images/2020/Tark_ja_tegus_Eesti_2035.pdf

11. „Hea teadus. Teaduseetika õpik kõrgkoolidele“ on e-õpik, mis koostati eestikeelsete kõrgkooliõpikute programmi toel ja saab avalikuks 2026. aasta lõpus.

12. Sutrop, M. (2020). Deep conceptual moral disagreements: Over what do we disagree and why? Trames Journal of the Humanities and Social Sciences, 24(3), 295−314. DOI: 10.3176/ tr.2020.3.03

13. OECD (2025). Education for human flourishing: A conceptual framework. OECD Publishing. https://doi.org/10.1787/73d7cb96-en

14. Sutrop, M., Harro-Loit, H., Tammeleht, A., Lilles-Heinsar, L. ja Nummert, M.-L. (2025). Ethical reasoning or moral competence? OECD High Performing Systems for Tomorrow Conceptual Framework Education for Human Flourishing: towards policy and practice (lk 47−61).

Autor

Margit Sutrop on Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse asutaja. Ta on teist ametiaega Riigikogu liige ning juhib seal kõrghariduse toetusrühma. Ta on Academia Europaea liige ja pikaajaline Euroopa Komisjoni eetikaekspert. Praegu juhib ta Eesti Tehisintellekti Tippkeskuse rahvusvahelist eetikanõukogu. Tema uurimishuvide hulka kuuluvad usaldus, fiktsioon ja kujutlusvõime, emotsioonid, eriarvamused, väärtused ja väärtuskasvatus ning uute tehnoloogiate, sealhulgas biopankade, e-tervise, biomeetria ja tehisintellekti eetilised aspektid.