Dialoog kui demokraatia ja hea kommunikatsiooni proovikivi

Inimesed tahavad olla kuulatud ja märgatud, kõlas kommunikatsioonieetika konverentsil mitu korda üks lihtne, ent nõudlik tõdemus. Ühiskonnas, kus infovoog on katkematu, arvamused põrkuvad ja algoritmid võimendavad emotsioone, ei ole küsimus ainult sõnavabaduses, vaid ka selles, kas üksteist päriselt kuulatakse ja mõistetakse.

Tartu Ülikooli eetikakeskuse, ühiskonnateaduste instituudi ja mõttekoja Praxis korraldatud konverentsile „Vähem müra, rohkem dialoogi! Hea kommunikatsiooni kokkulepped“ tulid kokku inimesed, kes avalikku kommunikatsiooni mõjutavad, sh teadlased, ajakirjanikud, organisatsioonide esindajad, kodanikuühiskonna eestvedajad, koolide ja lasteaedade töötajad. Üheskoos otsiti vastust põletavale küsimusele: kuidas luua ühiskonnas rohkem päris dialoogi ja vähem tühja müra? Päev sisaldas nii teoreetilisi ideid kui ka praktilisi tööriistu, arutelusid ja vaidlusi, mis kutsusid kaasa mõtlema ja oma suhtlusviisi kriitiliselt üle vaatama.

Päeva juhtis Urmo Kübar (Praxis), kes sidus ettekanded ja arutelud tervikuks. Päeva keskmes olid dialoog, kommunikatsioonieetika ja vastutus nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil.

Konverentsi salvestis

Konverentsi fotoalbum

Dialoog kui tee mürast mõistmiseni

Konverentsi avasid professor Halliki Harro-Loit Tartu Ülikoolist ja professor Epp Lauk Vytautas Magnuse Ülikoolist. Nende sõnul ei ole dialoog lihtsalt üksteisega rääkimine, vaid ühise arusaamise loomine. Seejuures ei sobi dialoog igasse olukorda, vaid on tähtis ka mõista, kus on dialoogi pidamine vajalik. Kriisiolukorras on vaja selgeid juhiseid ja suuniseid, mitte dialoogi, läbirääkimistel on aga keskmes dialoog.

Peaaegu iga inimene on kogenud olukorda, kus teda ei kuulata või kus dialoog on vaid näiline. Selline kogemus tekitab võõrandumist ja frustratsiooni, eriti siis, kui üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Dialoogiline kommunikatsioon eeldab aga teadlikku kokkulepet: milleks me suhtleme, millist suhtlust väärtustame ja millist mitte.

Dialoogi pidamine nõuab nii eetilist kui ka kommunikatiivset oskust. Dialoogilise kommunikatsioonieetika keskne põhimõte on, et igal osalejal on agentsus ja vastutus ning eetiline kohustus kuulata ja teisega arvestada mis tahes rollis – olgu ajakirjaniku, ametniku, teadlase või kodanikuna. Ideaalset kommunikatsiooni ei saavuta me kunagi, kuid et oleks suund, mille poole liikuda, peab ideaal olema selge sihina sõnastatud.

Rääkimine ei tähenda veel dialoogi

Tartu Ülikooli eetikakeskuse meeskonna korraldatud kommunikatsioonieetika ja dialoogilabori simulatsioon „Kuidas mitte rääkida seinaga?“ tõi esile, kui kiiresti võib vestlus muutuda monoloogiks. Ka siis, kui kõnelejad arvavad end pidavat dialoogi, võivad nende eelhoiakud, rollid ja jõupositsioonid takistada üksteise tegelikku mõistmist.

Simulatsioonis mängiti läbi kommunikatsioonieetika olukordi. Iga stsenaarium esitati esmalt ühe osalise vaatenurgast ja seejärel teise vaatepunktist. Situatsioonide läbimängimine kahe vaatenurga kaudu aitas avardada mängijate arusaama sellest, kui mitmeti on võimalik samu olukordi tõlgendada. Simulatsioon näitas, et dialoog ei sünni spontaanselt, vaid vajab teadlikku ruumi, kus kuulamine on aktiivne tegu, mitte pelgalt paus kahe sõnavõtu vahel.

Konverentsil tutvustati ka hea dialoogi tööriistakasti, mis pakub praktilisi võtteid ja juhiseid dialoogi algatamiseks, hoidmiseks ning arendamiseks mitmesugustes suhtlusolukordades.

Euroopa võrdlus ja Eesti eripära

Pärastlõunal avardas Euroopa tasandi vaadet Austria Teaduste Akadeemia professor Tobias Eberwein, kes käsitles dialoogilise kommunikatsiooni eetikatavasid eri riikides. Kuigi hea kommunikatsiooni põhimõtted on laias laastus sarnased – läbipaistvus, vastutus, austus –, mõjutavad nende rakendamist ajaloolised ja kultuurilised eripärad. Kommunikatsioonivaldkonnas on viimastel aastatel räägitud ka niinimetatud dialoogilisest pöördest: kui traditsioonilise meedia ajastul kujundasid avalikku arutelu vähesed väljaanded ja kajastusvõimalused olid piiratud, siis digitaalajastul on arutelus osalemise võimalused märksa laiemad. Üha rohkem inimesi saab panustada sellesse, milline näeb välja avalik kommunikatsioon ja millised teemad saavad tähelepanu.

Tobias Eberwein sõnas, et sellega seostub ka vastutuse küsimus. Avalikus kommunikatsioonis ei tähenda vastutus üksnes professionaalsete ajakirjanike ja meediaorganisatsioonide kohustust oma tegevust põhjendada ja selgitada, vaid üha enam ka kõigi teiste vastutust suhtlusruumi kvaliteedi eest. Dialoogiline kommunikatsioon eeldab, et ollakse valmis oma seisukohti põhjendama, teisi kuulama ning vajaduse korral ka oma tegude ja sõnade eest vastutust võtma.

Teadusprojekti „Diacomet“ raames tehti üle Euroopa fookusgrupi intervjuusid, et paremini mõista, kuidas tajuvad inimesed avalikku kommunikatsiooni, milliseid ootusi nad meediale ja teistele avaliku ruumi osalistele seavad ning kas nad tunnevad, et nende häält ühiskondlikus arutelus ka tegelikult kuulatakse. Eestis tehtud 11 intervjuu tulemusi tutvustasid teadur Mari-Liisa Parder Tartu Ülikooli eetikakeskusest ja Moonika Raja mõttekojast Praxis. Nad tõid esile huvitava eripära: Eestis on ootused ajakirjanikule üsnagi kõrged: kui ajakirjandus „ei päästa“, siis justkui polekski lahendust. See seab ajakirjanikele suure vastutuskoorma.

Ajakirjanikud ise tunnetavad samuti suurt professionaalset vastutust. Ajakirjanduses püütakse hoida kvaliteedistandardit, ent sotsiaalmeedia on loonud paralleelse normiruumi, kus emotsioonid ja vastandumine on tihti mõjusamad kui tasakaalukad argumendid. Fookusgruppide arutelud tõid samal ajal esile ka teise vaate: paljud osalejad tundsid, et nende seisukohti ei kuulata piisavalt ning et avalikus arutelus ei pääse nende kogemused ja mured ajakirjanduse kaudu esile. Kuulamata jätmine võib aga viia süvenenud usalduslõheni meedia ja mõne ühiskonnagrupi vahel.

Rollid, suhted ja dialoogi kvaliteet

Arutelus „Kuidas kujundavad rollid dialoogi?“ jagasid oma vaateid Maarja-Liisa Kapaun Vabaühenduste Liidust, pereterapeut Helmer Hallik ja Kärt Pormeister, kes tegutseb sotsiaalmeedias kasutajaga Tavakodanikust naisterahvas.

Maarja-Liisa Kapauni arvates ei saa eetikat käsitleda jäiga reeglistikuna. Eetikakoodeks ei ole moraalimajakas, mis käsib ja keelab, vaid pigem kompass, mis aitab keerulistes olukordades suunda hoida. Otsused vajavad informatsiooni, mille saamiseks on vaja dialoogi.

Helmer Hallik rõhutas, et dialoog ei sünni üksinduses, vaid suhetes ja süsteemides. Dialoog peegeldab süsteemi tervist: kas see on hooliv või survestav, avatud või suletud. Kui inimene räägib, kinnitab ta enamasti seda, mida juba teab. Kui ta aga kuulab, võib ta teada saada midagi uut. Dialoogi kvaliteeti ei määra niivõrd see, mida öeldakse, kuivõrd see, kuidas öeldakse – toon, hoiak ja valmisolek teist mõista.

Kärt Pormeister seadis arutelu keskmesse veebikeskkonna. Internetis on suhtlus kaldu sõimlemise või lõputu väitluse suunas ja harvem jõutakse sisuka aruteluni. Algoritmid võimendavad emotsioone ja vastandumist, sest see toob sisule nähtavust. Dialoogiks on aga vaja olla valmis astuma vestlusse küpsete vastusteta ja kasutada sõnu teadlikult. Dialoogi selguse võti on arusaadavuse loomine kõigile. Pormeister soovitas, et mõnikord aitab keerulise teema selgitamisel põhimõte ELI5 (ingl Explain Like I'm 5) ehk seletada sõnumit nii, nagu oleks selle vastuvõtja viieaastane.

Müraajastu ja vastutuse piirid

Päev lõppes aruteluga „Kes vastutab? Müra ja dialoogi vastutuse piirid Eesti ühiskonnas“, kus osalesid Heiko Leesment Tallinna Ülikoolist, Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanik Sandra Saar ja Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni nõunik Stella Saarts. Arutelu juhtis Urmo Kübar.

Arutelust jäi kõlama mõiste „müra ajastu“ – olukord, kus infokeskkond on killustunud ja ühisosa loomine muutub keeruliseks. Seejuures ei ole müra ainult vali arvamus, vaid struktuurne probleem: algoritmid, disainilahendused ja süsteemsed valikud võivad dialoogi toetada või pärssida.

Arutleti selle üle, kas riik näeb kodanikku dialoogipartnerina või objektina, kellele norme kehtestada. Kui teenused on disainitud ametniku, mitte inimese vaatepunktist, tekib võõrandumine. Samas on kaasamine ajamahukas ja ebamugav, ent ilma selleta ei teki usaldust. Sandra Saar rõhutas meediahariduse tähtsust hea kommunikatsiooni tagajana, eriti noorte seas. Kui juba täiskasvanutel on keeruline eristada kvaliteetset infot mürast ja tehisaru loodud sisust, on laste toetamine kriitilise mõtlemise tööriistadega hädavajalik.

Lõppsõnas rõhutas Halliki Harro-Loit, et ükskõik milline eetikakoodeks üksi ei muuda midagi. Eetikakoodeks on seni paljas paber, kuni selle ümber ei teki elavat praktikat ehk arutelusid, juhtumite analüüsi ja õppimist. Eetikale mõtlemise eesmärk ei ole karistada, vaid aidata märgata ja mõista. Dialoog ei tähenda tingimata nõustumist – dialoogis võivad erimeelsused alles jääda, kuid neid saab käsitleda nii, et suhe ei purune. Tõhusa dialoogi saavutamiseks tuleb treenida kuulamisoskust, uudishimu ja valmisolekut oma eelhoiakuid märgata.

Konverentsil jäi kõlama lihtne ja inimlik sõnum: kui inimesed tunnevad, et neid kuulatakse, muutub ka toon. Ja võib-olla on just Eesti väiksus meie eelis, mis võimaldab luua rohkem päris kohtumisi, kus dialoog ei ole loosung, vaid kogemus.

Konverentsi korraldajad olid Tartu Ülikooli eetikakeskus, Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut ja Praxis. Konverents korraldati projekti „Diacomet“ raames, mis on saanud rahastuse Euroopa Liidu teadus- ja innovatsiooniprogrammist „Horisont“ Euroopa toetuslepingu nr 101094816 alusel. Dokumendis väljendatud seisukohad ja arvamused on üksnes autorite omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Teadusuuringute Rakendusameti seisukohti. Euroopa Liit ega rahastav asutus ei vastuta nende eest.