Mis juhtub, kui lasteaeda tuleb kriitiline sõber?
Kui kriitiline sõber astub lasteaia uksest sisse, ei tule ta hindama ega kontrollima. Tema roll on hoopis teistsugune – olla partner, kes aitab märgata, mõtestada ja kavandada muutusi, mis lähtuvad lasteaia väärtustest. See on võimalus peatuda, vaadata oma tegevusi kõrvalt ja küsida: millised väärtused juhivad meie igapäevast tööd? Kuidas need peegelduvad otsustes, suhetes ja tegevustes?
Tartu Ülikooli eetikakeskuse käsitluses tähendab väärtusarendus teadlikku tööd selle nimel, et haridusasutuse väärtused ei jääks sõnadeks dokumentides, vaid kujundaksid kultuuri ja igapäevaseid otsuseid. Kriitiline sõber on selles protsessis kõrvalpilk ja teejuht – ta aitab väärtusi nähtavaks teha, arutleda nende üle ning siduda need konkreetsete tegevuste ja valikutega. See hõlmab organisatsiooni hetkeseisu analüüsi, arendustegevuste kavandamist ja nende mõju mõtestamist. Kõige olulisem eeldus on usalduslik ja hinnanguvaba koostöö.
Kriitilise sõbra rollist räägivad Kristina Mägi, Kohila Lasteaia Sipsik direktor alates 2006. aastast, ja Kätlin Kaljas, Põlva Lõunakaare Lasteaia direktor alates 2019. aastast. Nende kogemus näitab, et algne ettevaatlikkus asendub peagi arusaamisega: kriitiline sõber ei tule muutusi peale suruma, vaid aitab luua selgust ja toetada olemasolevat tööd.
Tartu Ülikooli eetikakeskusel on 17 kriitilist sõpra. Nad toetavad lasteaedu ka eestikeelsele haridusele üleminekul, kus väärtuspõhine juhtimine on muutuste keskne osa. Koostöö toimub nii üks-ühele nõustamistes kui ka Ida-Virumaa lasteaedu koondavates õpigruppides. Praktikas kujuneb kriitilise sõbra kohalolek sageli võimaluseks võtta teadlikult aega aruteluks, näha tervikut ja kavandada samme, mis viivad lasteaeda edasi.
Kriitiline sõber on rohkem kui vaatleja
Küsides Kätlinilt ja Kristinalt, kuidas nad ise selgitaksid sõnapaari „kriitiline sõber“, joonistus välja ühine arusaam: kriitiline sõber on eelkõige toetaja. Kätlini sõnul on kriitiline sõber inimene, kes aitab kaasa organisatsioonikultuuri arengule, olles peegeldaja, toetaja ja julgustaja. Samavõrd oluline on tema küsija positsioon. „Meie ülesanne on ju teinekord küsida selliseid küsimusi, mis võivad olla ebamugavad, kuid on arenguks vajalikud. Kriitiline sõber on suur märkaja kellegi kõrval,“ sõnab Kätlin.
„Kriitiline sõber ei ütle ette, mida peab tegema. Ta suunab meeskonda nii, et nad saaksid ise edasi liikuda ja kogeda eduelamust.“
Kristina kirjeldab kriitilise sõbra tööd sarnaselt. Tema jaoks on kriitiline sõber keegi, kes aitab organisatsioonil märgata oma sisemisi protsesse ja neid mõtestada. Ta küsib küsimusi, mis aitavad meeskonnal saada teadlikumaks nii enda tugevustest kui ka arenguvajadustest ning leida ühiselt lahendusi. „Kriitiline sõber ei ütle ette, mida peab tegema. Ta suunab meeskonda nii, et nad saaksid ise edasi liikuda ja kogeda eduelamust.“
Teekond kriitiliseks sõbraks
Kriitiliseks sõbraks kasvamise teekond sai mõlema jaoks alguse hetkest, mil nad astusid väljaõppesse. See ei olnud niivõrd otsus hakata kriitiliseks sõbraks, vaid soov osaleda õppimisprotsessis, mis pakub uusi vaatenurki ja võimalust professionaalseks arenguks. Väljaõppes keskenduti sellele, kuidas toetada haridusasutusi küsimise, peegeldamise ja edasiviiva tagasiside kaudu, kuidas märgata organisatsioonikultuuri ja väärtusi ning luua turvaline aruteluruum, kus meeskonnad saavad ise oma arengusuundi mõtestada.
Kristina jaoks kujunes see otsus küll üsna ootamatul moel, ent jäi eredalt meelde. Ta meenutab, kuidas argipäevases olukorras, jalgpallitarvikute poes uusi jalanõusid proovides, jõudis temani info võimalusest osaleda kriitilise sõbra väljaõppes. „Alguses pidin end kiiresti ümber häälestama ja ma ei saanud päris täpselt aru, kuhu ma end luban,“ kirjeldab ta. Alles hiljem, kui ta süvenes rolli sisusse, sai selgeks, kui mitmekihiline ja põnev väljakutse teda ees ootab. Otsustavaks sai arusaam, et tegemist ei ole ainult panusega teiste arengusse, vaid ka võimalusega seejuures ise kasvada.
Kätlini teekond algas otsusest astuda väljaõppesse, kuigi esimene reaktsioon oli kõhklus. „Kas ma oskan, kas ma saan hakkama?“ meenutab ta. Samal ajal tekkis aga selge tunne, et tegu on harukordse võimalusega. Soov kogeda midagi õppimisküllast ja sisuliselt rikastavat kaalus kahtlused üles. „Mõtlesin, et isegi kui tempo on kiire, siis sellist võimalust ei pruugi enam tulla. Iga kogemus on millekski,“ lausub Kätlin.
„Väärtused võivad olla kirjas, aga nad peavad ka päriselt elama,“ ütleb Kätlin.
Arusaam kriitilise sõbra rollist kujunes edasi siis, kui õpitut sai päriselt ellu rakendada ning astuda haridusasutuste igapäevaellu. Kätlin rõhutab, et kriitilise sõbra ülesannetest rääkides tuleb mõelda rohkem tervikpildile. Üks olulisemaid eeldusi on usaldusliku suhte loomine ning alles siis saab hakata koos eesmärke seadma, fookuseid täpsustama ja väärtusi peegeldama. „Väärtused võivad olla kirjas, aga nad peavad ka päriselt elama,“ ütleb Kätlin. „Sama oluline on neutraalse kõrvalpilguga märgata seda, mis organisatsiooni sees võib jääda märkamata, ehk välja tuua pimedaid nurki. Just see kõrvaltvaataja positsioon aitab meeskondadel oma igapäevasest rütmist välja astuda ja näha oma tegevusi uue nurga alt,“ kirjeldab Kätlin. Ta toob ka välja, et oluline on inimesi kuulata ning hoida toetavat ja hinnanguvaba hoiakut. „Olulisel kohal on oskus anda edasiviivat tagasisidet ning esitada küsimusi nii, et keegi ei tunneks end haavatuna. Kriitilise sõbra roll ei ole valmis lahendusi pakkuda, vaid suunata koostööpartnereid ise vastusteni jõudma,“ täiendab Kätlin. Protsessis kannab keskset rolli tagasi- ja edasiside. „Seejuures on oluline ka meeskonna jõustamine, sest arutluse all on sageli keerulised teemad, mis nõuavad turvalise ja toetava õhkkonna hoidmist,“ arvab Kristina.
Töö käib inimeselt inimesele ehk protsesse juhtides on tähtsal kohal ka grupi loomise ja hoidmise tunnetus. „Me viisime lisaks nõustamisele ja tagasiside andmisele läbi ka veebikohtumisi ja kontaktseid töötubasid, mis eeldasid esinemis- ja esitlusoskust ning oskust reageerida spontaansetele olukordadele. Kui analüüsi või tagasisidet saab rahulikult oma tempos sõnastada, siis kohtumistel tuli olla väga hea enesejuht: jälgida aega, kohaneda päevakavaga ja tulla kiiresti toime olukordadega, mis ei lähe plaanipäraselt. See kogemus andis mulle tohutu pagasi,“ ütleb Kristina.
Kriitiline sõber kui toetaja, mitte nõustaja
Kriitilise sõbra rolli üks tasakaalupunktidest on toetava hoiaku pakkumine selliselt, et see ei muutuks hindamiseks ega ettekirjutamiseks. Kristina sõnul on siin oma kuldreegel: kriitiline sõber ei anna hinnanguid. Ta peegeldab, kirjeldab olukorda ja küsib täpsustavaid küsimusi, mis aitavad teisel poolel oma mõtteid selgemalt kuulda. „Ma toon vahel mõne näite oma kogemusest, aga mitte hinnangu andmiseks, vaid teise vaatepunkti pakkumiseks,“ selgitab Kristina. Tema sõnul on neutraalne kirjeldamine sageli võti, sest kui inimene kuuleb oma mõtteid teise inimese peegelduses, võib olukord saada hoopis uue ja toetava suuna.
Siit rullub lahti ka kriitilise sõbra erinevus nõustajast või koolitajast. „Kriitiline sõber ei ütle ette, mida teha. Nõustaja võib anda konkreetseid juhiseid või pakkuda kohe lahendusi, samas kui kriitilise sõbra roll on toetada meeskonda nii, et nad leiaksid ise oma tee. Meie „abikäsi“ seisneb pigem protsessi toetavas raamistikus, mitte valmis vastuste pakkumises,“ toob Kristina välja.
Kätlin lisab, et toetav roll ei tähenda alati seda, et organisatsioon liigub kriitilise sõbraga samas tempos või võtab kõik vaatenurgad kohe omaks. Vahel tuleb ette hetki, mil meeskond jääb kindlalt oma arvamuse juurde või ei ole valmis järgmiseks sammuks. „Sellises olukorras ei saa mina öelda, et nende mõte on vale. Oluline on aktsepteerida meeskonna valikuid. Alles siis saab edasi mõelda, kuidas neid nende enda seatud eesmärkides edasi toetada,“ sõnab Kätlin. „Teise eest vastutust võtta ei saa, sest see, kes vastutab, tegutseb ka rohkem. Meie eesmärk ongi suunata ja toetada haridusasutusi nii, et nad ise tegutsema hakkaksid.“
Alguses võivad meeskonnad siiski oodata selgemaid juhiseid või soovida, et kriitiline sõber ütleks, mis siis see „õige samm“ edasi oleks. Kätlin tõdeb, et esimeste kohtumiste ajal tuli seda ka ette: „Alguses ongi tunne, et öelge nüüd, mis me teeme. Kuid ühiste arutelude kaudu kujuneb grupis ühisosa ja mõistetakse, et tegutsetakse iseenda, mitte kriitilise sõbra pärast.“
Raskused ja töövõidud Ida-Virumaa lasteaedades
Kuna Kristina ja Kätlin tegutsevad kriitiliste sõpradena just Ida-Virumaa lasteaedades, puutuvad nad iga päev kokku piirkonna keeleliste ja kultuuriliste eripäradega. Kristina sõnul on üks suurimaid raskusi teema juures mõistmine, et muutused ei toimu sõrmenipsust: „Tahaks vahel rohkem aidata, aga kõik ei ole lahendatav kiiresti. Keeleõpe ja organisatsiooni mõtteviisi muutus võtavad paratamatult aega.“ Ta toob võrdluseks Kohila Lasteaed Sipsiku, kus ligi 200 lapse seas on vaid üheksa muu emakeelega last, samal ajal kui Ida-Virumaal võib terve lasteaia peale olla vaid üks laps, kelle emakeel on eesti keel. Sellises kontekstis on eestikeelsele haridusele üleminek hoopis teistsuguse raskusastmega.
Organisatsioonikultuuri muutuste toetamisel avaldus keelebarjäär väljakutsena eelkõige õpetajate suhtluses lapsevanematega ning rühmas ka nende abiõpetajatega, kelle emakeel ei ole eesti keel. Esialgu oli Kristinal tunne, et kriitiliselt sõbralt oodatakse kiiremaid lahendusi või suuremaid samme kui võimalik, kuid kohapealne pilt muutis seda arusaama. „Kõrvalt tundub lihtne öelda „lihtsalt õppige keel ära“, aga kontekst on teine. Kohtumistel kõlas sageli hirm muutuste ja personalivahetuste ees, aga ka mure, kuidas anda lapsevanematele tagasisidet, kui suhtluskeel on erinev.“ Nende kogemuste taustal sõnastab Kristina mõtte, kuidas tema protsessis tegutseb: „See kõik on väga õige suund, aga seda ei saa kunstlikult tagant kiirustada. On vaja aktsepteerida, et see võtab aega.“
Kätlin nõustub: ka tema koges, et muutuste tempo ootused on Ida-Virumaal sageli pingestatud. Õpetajad ise väljendasid, et nad tahaksid liikuda, kuid ei tea, millises rütmis ja millisel viisil. „Kui Lõuna- või Põhja-Eestis on rühmas neli teist keelt kõnelevat last, siis Ida-Virumaal võib neid olla terve lasteaia jagu. Need ongi nagu erinevad maailmad,“ kirjeldab Kätlin. Tema hinnangul oli kõige keerulisem olla mõistlik suunaja ja julgustaja, kes aitab mõista, et ka aeglasem tempo on täiesti õigustatud. Kätlin tõi välja, et lisaks keelebarjäärile tekitavad ärevust ka personalimuudatused ning hirm, kuidas uutes tingimustes toime tulla.
Kätlin lisab, et samas on Ida-Virumaa lasteaedade meeskonnad olnud väga avatud toetusele. „Meie gruppides oli selgelt näha, et nad võtavad abi vastu. Olgu selleks kriitiline sõber, keelesõber või täienduskoolitused,“ märgib ta.
Selliste muutuste ja küsimärkide keskel muutuvad aga eriti tähenduslikuks töövõidud. Kätlin toob näiteks kohtumise, kus üks meeskond sai selgelt sõnastatud oma suuna ja eesmärgid. Kui varasemalt tundus fookus lai ja hajus, siis ühiselt arutades jõuti konkreetsete sammudeni ja lisaks mõistmiseni, et areng ei pea toimuma üle jõu käiva tempoga. „Nad jagasid oma tegevused väiksemateks etappideks ja võtsid teadlikult tempo maha. Minu jaoks oli see suur võit, et nad mõistsid, et ei pea end üle survestama,“ sõnab Kätlin.
Kristina koges sarnast läbimurdetunnet oma õpigruppidega. Mitmed lasteaedu puudutavad muutused, nagu asutuste liitmised, sulgemised ja personali koondamised, tekitasid segadust ja ebakindlust. Ometi jõuti viimasel õpigrupi kohtumisel käegakatsutavate tulemusteni. Õpetajatel oli juba järgmiseks nädalaks konkreetne tegevusplaan, kuidas oma eesmärkide poole edasi liikuda. „Seal tekkis nii selge sünergia,“ meenutab Kristina. „See hetk, kui nad said ise aru, milline on nende järgmine samm, just see oligi eduelamus. Selgus, kuidas edasi liikuda, ja nad said oma teeotsa kindlalt kätte.“
Sildade ehitamine haridusmaastikul
Kristina ja Kätlini sõnul ei ole kriitilise sõbra roll olnud pelgalt võimalus teisi toetada, vaid ka sügav enesearengu teekond. „Mul on ülihea meel, et sellesse rolli jõudsin, sest see kogemus on avanud minu jaoks täiesti uusi vaatenurki. Väljaõpe, mille käigus õppisime nii suulise kui ka kirjaliku tagasiside andmist, olukordade analüüsimist ja väärtusprotsesside toetamist, on varalaegas, mida kasutan nüüd ka igapäevatöös,“ räägib Kristina. Sama oluliseks peab ta kriitiliste sõprade ühist tuumikut ehk toetavat ja professionaalset kogukonda. „Kontaktid ja suhted jäävad. Ja kogemus jääb,“ võtab ta kokku.
Kätlin jagab seda tunnet. Tema jaoks on Ida-Virumaa lasteaedades töötamine midagi sellist, mida ta poleks muidu kunagi kogenud. „See avardas silmaringi ja pakkus hindamatut võimalust mõista erinevate piirkondade lasteaedade igapäeva, väljakutseid ja tugevusi. Uus oskus märgata pimedaid nurki, küsida arengut toetavaid küsimusi ning teha seda empaatilise kõrvalpilguga,“ kirjeldab Kätlin, kuidas on muutunud ka tema enda töö. Ta märgib naeratusega, et ka tema tiim on näinud muutust Kätlini töös enda asutuses. Tekkinud on „huvitavad küsimused“, mis avavad aruteludes hoopis teisi tasandeid. Selle kogemuse väärtus on Kätlini hinnangul märkimisväärne ja pikaajaline.
Kuigi programm on seni keskendunud Ida-Virumaale, näevad nad mõlemad kriitilise sõbra potentsiaali palju laiemalt. Praegusest hetkest edasi unistades toob Kristina välja soovi liikuda piirkondlikust piirist edasi: „Igal piirkonnal on oma raskused ja tugevused, ning kriitilise sõbra metoodika sobib kõikjale.“ Mõlema jaoks seisneb rolli võlu just selles, et see toetab inimeste enda mõtlemist ning paneb meeskonnad ise lahendusi leidma, mitte käima etteantud lahenduste järgi. See muudab programmi tulemused sügavamaks ja püsivamaks võrreldes tavalise koolitusega.
Nii jõuab vestlus arusaamani, et kriitiline sõber on eelkõige toetav roll, mis aitab muutusi mõtestada ja edasi liikuda. Nii kriitiliste sõprade endi töös kui ka Ida-Virumaa lasteaedade igapäevapraktikas.
Tegevus toimub programmi „Väärtuspõhise hariduskultuuri kujundamine kohalikus omavalitsuses eestikeelsele haridusele ülemineku toetamiseks“ raames. Programmi viib ellu Tartu Ülikooli eetikakeskus ja toetab Haridus- ja Teadusministeerium.
Loe lisaks:
Loe veel sarnaseid uudiseid
