Septembri lõpus kogunesid Tartusse noorsootöötajad ja huvihariduse õpetajad, et aidata kaasa valdkonna eetikakoodeksite loomisele ja otsida vastuseid igapäevatöös ettetulevatele eetilistele väljakutsetele.
Tartu Ülikooli eetikakeskuse eestvedamisel koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga korraldatud seminaril „Eetikakoodeksid, nende loomine, tõlgendamine ja rakendamine“ kohtusid praktikud ja eksperdid. Arutleti selle üle, kuidas võiksid väärtused ja põhimõtted toetada noorte arengut väljaspool kooli ning millisel moel saab seejuures keeruliste olukordade lahendamisel abiks olla eetikakoodeks. Ühiselt arutati muu hulgas vastutuse jaotumist formaalse ja mitteformaalse hariduse vahel, väärtuskonfliktide lahendamist ning töö- ja eraelu piiride hoidmist.
Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop ütles, et ühiskond on sisenemas uude ajastusse, kus kutse-eetika uueneb pea kõigis valdkondades. „Tähtis on mõista, et eetika tähendab ennekõike refleksiooni: kes me tahame olla ja kellena paista. See hõlmab ka vastastikuste ootuste sõnastamist just õppeasutuses või klassis. Õpilased võiksid panna kirja oma ootused õpetajale ja õpetajad õpilastele. Sama peaks tegema ka lapsevanematega ja seejärel need ootused koos läbi arutama,“ sõnas Sutrop.
Päeva jooksul jagasid oma kogemusi ja mõtteid Tartu Ülikooli eetikakeskuse eksperdid ning aruteludes osalesid noorsootöö ja huvihariduse võtmeorganisatsioonide esindajad. Arutlusringis kõlasid Eesti Kunstikoolide Liidu, Avatud Noortekeskuste Ühenduse, Noorsootöötajate Kogu, Muusikakoolide Liidu, Eesti Noorteühenduste Liidu ja Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajate seisukohad. Arutelu modereeris professor Halliki Harro-Loit Tartu Ülikoolist.
Arutelus eetikapõhimõtete ja nende rolli üle mitteformaalses hariduses nimetas Kotkas võimupositsioonide erinevust: „Täiskasvanuna oleme paratamatult võimupositsioonil. Küsimus on selles, kas püüame teadlikult olla õpipartnerid või asetame lapse madalamale positsioonile. Professionaalina on meil kohustus näidata, kuidas õpiteekond võiks kujuneda, ja selgitada, miks me midagi teeme – ka siis, kui see tundub ebamugav. Õpilane ei ole objekt, vaid subjektne asjaosaline. Lisaks on iga noorsootöötaja ja huvikooli õpetaja eetiline kohustus end täiendada, oma professionaalsuse eest hoolitseda ja aeg-ajalt peeglisse vaadata: kas see, mida teen ja kuidas käitun, on tõesti see, mida tahan?“
Päeva võtsid kokku noorsootöötajate ja huvihariduse õpetajate eraldi arutelud oma valdkondade juhtumite ja neis sisalduvate eetiliste dilemmade üle.
Seminar toimus Tartu Ülikooli eetikakeskuse eestvedamisel. Üritust rahastas Haridus- ja Teadusministeerium.