Autor:
Jassu Hertsmann

Kadri Simm juurdleb eetiliste otsuste üle

Stereotüübile filosoofist kui kellestki, kes istub elevandiluust tornis ja mõtleb oma jalad-maast-lahti mõtteid, vastab Tartu Ülikooli praktilise filosoofia kaasprofessor Kadri Simm küll kõige vähemal määral.

Teadustöö ja õpetamise kõrval võtab Kadri Simm filosoofina sõna avalikkuses, on muu hulgas Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise eetika komitee liige, ülikooli humanitaariteaduste ja kunstide valdkonna hea teadustava nõustaja ning rahvusvahelise teadusajakirja BMC Medical Ethics toimetaja.

Teda kutsutakse meeleldi kõnelema raadiosse ja telesse; ka kolleegide ja üliõpilaste hulgas on kaasprofessor Simm oma ühtaegu otsusekindla ja heatujulise olekuga populaarne. Kõigele lisaks – või ennekõike – kasvatab ta kolme last.

Valikuid tegema kannustas huvi

„Sündisin Kiviõlis, üles kasvasin Tallinnas ja pärast keskkooli tulin Tartusse ajalugu õppima, sest ajalugu mulle meeldis; meeldib siiani,“ ütleb Kadri Simm alustuseks. „Ma isegi ei mõelnud selle peale, millist tööd ma tegema hakkan.“

2000. aastal kaitses ta bakalaureusetöö suhtumisest naiste sõjaväeteenistusse II maailmasõja järgses USA-s. „Mu peaaine oli lähiajalugu ja mind huvitasid Ameerika ühiskondlikud debatid selle üle, miks naised peaksid või ei peaks sõjaväes teenima,“ selgitab ta.

Magistritöö kirjutas ta hoopiski Kesk-Euroopa Ülikoolis soouuringute raames sellest, kuidas sobitub indiviidikeskne inimõiguste diskursus reproduktiivsfääri, kui näiteks raseduse puhul pole ühes kehas kahte autonoomset indiviidi. „Tagantjärele on raske öelda, kuidas see kõik just nii läks, aga mind hakkas huvitama, milliseid küsimusi tekitavad uued tehnoloogiad näiteks viljatusravis.“ Sel teemal on ta hiljem sõna võtnud ka Eesti aborditeemalistes debattides.1

Näib, et teadlasena on Simm järginud peamiselt teaduslikku uudishimu ja lähemal uurimisel lahti rullunud teemasid. „Vähemtähtsad pole muidugi ka kokkusattumused, teadusprojektid, milles olen osalenud, head mentorid ja kolleegid, kes mind on toetanud,“ lisab ta. Doktorantuuri astus ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ja on oma otsusega rahul: „Sellest on kujunenud tõeliselt nüüdisaegne filosoofia õppimise ja õpetamise koht!“

Simmi doktoritöö teema oli seotud õiglusega: kuidas jagada biomeditsiiniliste uuringute käigus loodud hüvesid nende inimeste ja kogukondadega, kes on teadustöös mingil moel osalenud. „Klassikaline näide on geneetilise materjali kogumine. See teema oli paarkümmend aastat tagasi väga kuum,“ ütleb Simm. „Kui mina oma doktoritöös vaagisin argumente, mida selles kontekstis üldse kasutada saaks, siis praeguseks on paljud põhimõtted juba rahvusvahelistes kokkulepetes kirjas. Eetikadebatte ongi vaja pidada selleks, et saaks kokku leppida, mis on hea tava – ehkki ma ei ütle, et ebaeetilist koostööd enam ei toimu.“

Milleks meile ikkagi eetika?

Viimastel aastatel on eetika ja väärtused Eesti ühiskonnas tihti päevakorrale tõusnud. Siiski on kuulda olnud ka arvamusi, et teaduseetikaga pingutatakse üle ja „on suisa lolliks mindud“ – et see teeb teadlaste töö lihtsalt raskemaks.

„Eks kriitikas on ka tõetera sees,“ möönab Simm. „Mõnikord võibki tunduda, et kõike tahetakse ülemäära kontrollida. Tegelikult on probleem pigem selles, et valdkonnad ja uurimisteemad on väga erinevad. Uuringueetika on välja kasvanud biomeditsiinieetikast, ent tänapäeval peavad eetikakomitee kadalipu sageli läbima ka humanitaar- ja sotsiaalteadlased.“

Biomeditsiinis on sageli tegu invasiivsete protseduuridega, selgitab Simm, ja uuringus osalejale võib tekkida selgelt määratletav kahju. „Aga osalejaid võivad kahjustada ka sotsiaal- ja humanitaarteaduslikud uuringud. Humanitaarias on teadusprojekte, kus eetikakomitee nõusolekut kindlasti vaja ei ole, aga on ka neid, kus seda võiks kaaluda.“

Eetikareeglid on kehtestatud põhjusega – teadustöö käigus ei ole alati hoolitud inimesest, keda selleks kasutatakse, ütleb Simm. Sealjuures on teadustöö mõnikord olnud ebaeetiline ka omas ajas. „Skandaalid lahvatasid seepärast, et juba tookord küsisid inimesed, kuidas on võimalik midagi sellist teha.“

Kõige tuntum ja hoiatavam näide on muidugi saksa arstide ebainimlikud katsed II maailmasõja aegsetes koonduslaagrites. Võiks arvata, et pärast selliste õuduste ilmsikstulekut on teadlased väga ettevaatlikud, ent ebaeetilisi meditsiiniuuringuid on tehtud ka hiljem, märgib Simm. „Veel 60-ndatel uurisid teadlased vaeste mustanahaliste kogukonda Alabamas Tuskegees – lihtsalt selleks, et jälgida, kuidas süüfilis areneb ja milliseid vorme võtab. Tegelikult oli süüfilis tol ajal juba ravitav.“

Et teaduse mainet ja eksperimentides osalevaid inimesi või ka muid elusolendeid põhjendamatult kahjustavaid olukordi ära hoida, on teaduseetika küsimused luubi alla võetud kogu maailmas, eriti aga USA-s ja Euroopa Liidus.

„Kui sa tahad maksumaksja raha kasutada teaduse tegemiseks, peavad teatud tingimused täidetud olema,“ nendib Simm. „On uuringuid, mida paljudes riikides ei lubatagi teha, näiteks katseid embrüotega. Väga hoolikalt on turvatud militaartehnoloogia ja tehisintellekti arendamine. Tänapäeva teadlane peab ette mõtlema ka selle peale, kas tema töö tulemusi saab kurjasti ära kasutada ja kuidas ta saaks seda ära hoida.“

Tänavune kinokassahitt „Oppenheimer“ on klassikaline näide, kuis teadlase töö võib tuua hirmsaid tagajärgi. „Mul oli just üliõpilastega seminar teadlaste sotsiaalse vastutuse teemal. Antud juhul polnud küsimus mitte ainult hävitava relva loomises, vaid ka sõja tulemuses,“ arutleb Simm. „Ameeriklastele õpetatakse – vähemasti õpetati siis, kui ma ise seal ajalugu õppisin –, et tuumapommi loomine ja kasutamine lõpetas II maailmasõja. Tuleb meeles hoida, et teadlane on ka kodanik, pereliige, ühiskonnaliige. „Oppenheimeris“ võis pere olla üks kaalukeel, mis mõjutas teadlase otsust.“

Kuidas ülikool hakkama sai?

Eestis tuli teaduseetika eriti tuliselt jutuks tänavu hilissuvel puhkenud konfliktis, kui nn lastetuse-uuringus eirasid Pere Sihtkapitaliga seotud teadlased olulisi reegleid. Teadupärast on Eesti ülikoolide juhid Tartu Ülikooli eetikakeskuse ja Eesti Teadusagentuuri eestvõttel koostatud hea teadustava kokkuleppe allkirjastanud juba 2017. aastal.

Hea teadustava ütleb, et teadlane teadvustab ja ennetab huvide konfliktiga seotud riske, teeb kõik endast oleneva, et tema otsused oleksid objektiivsed ja et ta hindab kaasatavate isikute uurimisel nende haavatavust ning riske.

„Teaduseetika on oluline, sest teadlased naudivad enamasti ühiskonnas suuremat usaldust. Aga selle eelduseks on ka kõrgemad eetilised ja professionaalsed normid,“ kommenteerib Simm.

„Ka erialadevaheline koostöö on võimalik ainult siis, kui filosoof saab usaldada geneetikut ja vastupidi,“ ütleb Simm. Ebaeetiliselt tehtud teadus ei saa olla hea teadus – kas seetõttu, et uuringute käigus on osalisi põhjendamatult kahjustatud – ja siis on sarnaseid teemasid edaspidi palju keerulisem uurida –, või seepärast, et head teadustava eiravad võtted annavad lihtsalt valesid tulemusi.

Simmi hinnangul oli lastetuse uuringu juhtum mitmetahuline ja kahtlemata puudutas teaduseetikast kinnipidamist, ent häiriv oli ka kogu selle teema üldine agressiivne politiseeritus. „Kuidas on võimalik, et miljon eurot liigub ministrilt poliitilisele sihtasutusele ilma igasuguse konkursita, kui üldiselt peavad teadlased palju vaeva nägema, et oma teadustööks raha saada?“ vangutab ta pead.

Samas on ülikooli otsustav reageerimine kergitanud mõneski akadeemilises töötajas mure, kas nüüd ongi nii lihtne professorikohast ilma jääda.

„Ülikooli juhtkonna otsus tundus paljudele range,“ möönab Simm. „Teisalt tundus, et kahjuks teine osapool, professor Eamets, ikkagi ei reageerinud asjakohaselt ning pisendas oma eksimust, näiteks öeldes, et materiaalset kahju ju ei sündinud. Ka kolleegid pandi lojaalsuskonflikti ette.“

Eetika piirid on selleks, et meil oleks võimalik koos elada, võtab Simm jutu kokku. „Näiteks ma ei varasta kolleegilt. Ma ei plagieeri, ei võltsi andmeid, ei kahjusta oma teadusetegemisega kolleege. Üliõpilased poleks kõnealusel juhul reageerimata jätmist mõistnud. Paljud kolleegid on öelnud, et nad poleks saanud enam tudengitele silma vaadata, nad oleksid tulnud akna alla meelt avaldama. Ka meie teaduseetika uuringust2 tuli välja, et eriti nooremaid teadlasi vaevab, kui nad ei ole vilet puhunud, kuigi oleks pidanud. Lojaalsusest rohkem hindavad nad ausat konkurentsi, ausust ja läbipaistvust.“

Eetikaküsimused on vägagi praktilised

Üks Simmi uurimissuundi ongi eetiliste otsuste olemus. Selle uurimiseks kasutab ta nii filosoofilisi kui ka järjest rohkem empiirilisi meetodeid.

„Lisaks ratsionaalsusele mõjutavad inimesi kontekst ja muud moraalivälised asjaolud. Kõik see on tihedalt seotud küsimustega, kas ja kuidas on võimalik eetikat – ja veel hästi – õpetada,“ mõtiskleb ta.

Simmi praegune uurimistöö on seotud bioeetikaga; äsja naasis ta USA-st, kus oli külalisteadur Riikliku Terviseinstituudi bioeetika osakonnas.

Üks bioeetika teemasid, milles otsustusprotsess on määrava tähtsusega, on eutanaasia. Praeguse võimuliidu koalitsioonileppes on kirjas, et elulõpu otsuste määratluse üle hakatakse arutlema.

„Arstide liidu kokkukutsutud töögrupp on koos käinud juba paar aastat ja oleme tegelenud patsiendi elulõpu tahteavaldusega. Enne kui me lubame eutanaasiat, peaksime andma inimestele võimaluse avaldada oma tahet, millisel puhul neid elustada või elus hoida,“ selgitab Simm. „Teine pakiline teema on palliatiivravi parandamine – kui seda pole ja sa kannatad, polegi tegelikult midagi valida. Eutanaasiast saame rääkida alles siis, kui on tagatud inimväärne elulõpp ja valikuvõimalused.“

Praktilise eetika küsimused huvitavad inimesi: meedias arutletakse neil teemadel, noored tahavad rääkida, märgib Simm. See ajendas teda paar aastat tagasi ette võtma praktilise eetika õpiku koostamise. „Tekkis tunne, et kes siis veel kui mitte meie, see ongi meie kohustus,“ ütleb Simm.

Nüüdseks on e-õpik valmis ja veebis kättesaadav. „See peaks olema kasutatav nii kõrgkoolides kui ka gümnaasiumides ja pakkuma sissejuhatavat lugemist inimestele, keda need teemad huvitavad.“

Kas klaaslagi on hakanud mõranema?

2022. aastal valiti Kadri Simm portaali AcademiaNet, mis tõstab üleilmselt esile edukaid naisteadlasi ja suurendab nende rahvusvahelist tuntust. Ehk ei olekski siinkohal sugu vaja märkida, kui ikka veel poleks teaduse tipus naisi märgatavalt vähem kui mehi. Eesti riik ei saa endale lubada luksust kaotada andekaid teadlasi soolise klaaslae tõttu.

Simm on ka ise soolisuse teemadel kirjutanud, näiteks ajakirjas Ariadne Lõng3 hoolitsuseetikast moraalifilosoofias. Tema sõnul on teiste inimeste eest hoolitsemine ühiskonna tunnustamata vundament, igapäevane, universaalne ja raske töö, milleta ühiskond ei toimiks ning inimeste ellujäämine ja õitsemine poleks võimalik.

„Hoolitsuse kui praktika väärtust tuleks avalikult tunnustada, ja mitte pelgalt kord aastas aasta ema valides, vaid laiendades hoolitsust väljapoole privaatsfääri, toetada ja rakendada hoolitsuseetika põhimõtteid poliitikas ning avalikus elus, tegeleda hoolitsemise kui tegevuse mehelikustamisega,“ kirjutas Simm artiklis.

Teisedki Tartu Ülikooli naisteadlased, näiteks Raili Marling, Tuul Sepp ja Elo Madissoon, on teinud avalikkuses ettepanekuid paremate võimaluste kujundamiseks, et naised ei peaks valima perekonna ja teaduse vahel. Kuidas on Simmil õnnestunud end teadustöö ja pere vahel jagada?

„Mul on olnud palju vedamist,“ tunnistab Simm, „mehe ja lastega muidugi eelkõige. Olen laste kõrvalt töö tegemist väga oluliseks pidanud, mulle on see sobinud, mind õnnelikumaks teinud, kindlasti kokkuvõttes ka emana paremaks muutnud. Samas olen kindel, et paratamatult on mingid asjad teaduses ka tegemata jäänud – see lihtsalt on nii, kui oled mõnda aega eemal.“

Kaasprofessori vaba aeg on pere ja raamatute päralt. „Õnneks lükkab perega olemine tööteemad kiirelt meelest,“ ütleb ta naerdes.

„Ja ma armastan raamatuid! Just värvisime kodus väikest raamatukapikest, mille loodame lähiajal oma maja ette välja panna – sain inspiratsiooni Washingtonist, kus just aasta elasin. Seal oli nii palju väikseid tänavaraamatukogusid! Mul ka virnad kodus kasvavad, aga tahan raamatuid jätkuvalt osta ja lugeda – eks raamatukogus käime muidugi ka. Viimased lugemiselamused on Angela Carterilt ja Geoff Dyerilt, Eesti kirjanikest jäi silma Lilli Luuk.“


ChatGPT džinni tagasi pudelisse ei topi

Filosoofide kohta ringleb päris palju anekdoote. Üks neist, digirevolutsioonieelne, kõlab järgmiselt.

Dekaan füüsikaosakonnale: „Miks ma pean teile alati andma nii palju raha – laboratooriumidele, kallile varustusele ja materjalidele? Miks te pole nagu matemaatikud? Kõik, mida nad vajavad, on vaid pastakad, paber ja prügikorv. Või veel parem, filosoofia osakond. Kõik, mida nad vajavad, on pastakad ja paber.“

Võib vist naljaga pooleks öelda, et isegi pastakat ja paberit pole enam vaja, piisab arvutist. Kuidas mõjutab uute tehnoloogiate tulek maailma, kus elame?

„See on päris kindel, et uus tehnoloogia muudab maailma. Isegi kogu õpetamine, sh tavakoolides, on pea peale pööratud, kodutöid tehakse ChatGPT abiga,“ ütleb Kadri Simm, kelle tudengid valisid 2019. aastal filosoofia ja semiootika instituudi parimaks õppejõuks. „Kui filosoofia õppimise eesmärk on õppida kirjutama hästi, selgelt ja argumenteeritult, ent pole enam vajadust siduda mõtlemist ja kirjutamist, siis mida me üldse õpetame?“

Uue tehnoloogiaga on ta siiski leppinud. „Ma ei ole läinud ka seda teed, et nõuda tudengitelt allkirja, et nad juturoboti teenuseid ei kasuta. Vastupidi!“ ütleb kaasprofessor naerdes. „Ütlesin, et kasutage ChatGPT-d igal võimalusel, aga teeme nii, et see on läbipaistev: me arutame ja räägime, kuidas GPT ülesande lahendas. Bioeetika kursusel teeme ülesannete lahendamiseks rühmatöid. Üks rühmaliige võib olla „GPT-inimene“: ta jälgib, kuidas robot ülesande lahendab, mida ta juurde annab ja milles eksib.“

Tehisintellekti areng on väga pakiline teema, möönab Simm. „Tegelikult on hoomamatu, mis toimub. Amazon pani peale piirangu, et üks inimene saab päevas müüki paisata maksimaalselt kolm oma raamatut. Kõik kirjutavad tehisintellekti abiga raamatuid! Ma ise olen rohkem tegelenud AI-ga meditsiinis ja tervishoius – analüüsin, kuidas tehisintellekti saaks paremini kasutada, millised on ohud ja mis on võimalused. Ent raske on isegi ette kujutada, kuidas tehisintellekti areng hakkab mõjutama töid, mida seni on teinud inimesed: tekstiloomet, kunsti, filmide loomist, nõustamist.“


Kadri Simm: embrüotest ja inimestest. – ERR, 25.03.2019; https://www.err.ee/923323/kadri-simm-embruotest-ja-inimestest.

2 Kadri Simm, Kadri Lees, Mari-Liisa Parder, Anu Tammeleht, Eesti teaduseetika küsitluse metoodika väljatöötamine ja piloteerimine. Lõpparuanne, 2023; https://etag.ee/wp-content/uploads/2023/07/Teaduseetika-pilootuuringu-lo....

3 Kadri Simm, Feministlikust panusest moraalifilosoofiasse hoolitsuseetika näitel. – Nais- ja meesuuringute ajakiri Ariadne Lõng, XVII aastakäik, 1/2, 2017/2018.


Artikkel ilmus algselt ajakirjas Universitas Tartuensis.

Kas leidsite vajaliku informatsiooni? *
Aitäh tagasiside eest!
"Mälupüüdja" detail

Näitus „Ellujäämise poeetika“ toob meieni hävimisohus loomade omailmad

Kant 300 näituseinfo kujundus koos joonistusega Kantist

Immanuel Kanti 300. sünniaastapäevaks valmiv näitus toob esimest korda publiku ette tema käsikirjad

Ellujäämiseks on vaja (lõkke)soojust, head seltskonda, turgutavat vestlust ja kosutavat jooki. Fotograaf Jassu Hertsmann kutsus asjaosalised kargel talvehommikul metsa seda kõike omal nahal järele proovima.

Ellujäämise kunstid