Kahe Eesti naisteadlase, Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professori Margit Sutropi ja tema endise doktorandi, SK ID Solutions nõuetele vastavuse ja turvalisuse juhi Katrin Laas-Mikko teadustöö kasutamine Ameerika Ühendriikide julgeolekuga seotud hankes on hea näide ülikoolis loodud teadmuse siirdest ühiskonda ja tõestus sellest, et praktiline filosoofia on tõesti praktilise kasutusega.
Mõne aja eest kuulutas Ameerika Ühendriikide sõjavägi välja hanke (vt PEACE), mille eesmärk oli tagada tehisintellekti, masinõppe ja biomeetria abil ohutu sissepääs Pentagoni, sõjaväebaasidesse, valitsusasutustesse ja teistesse ülimalt turvatud rajatistesse. Kiiret maandamist vajas Covid-19 pandeemiast tingitud terviserisk, kuna sissepääsuload ja -kaardid on väga saastunud ning kannavad peale viiruste ka teisi patogeene. Taotlusvoorus eeldati, et lahenduse väljatöötamisel kasutatakse sissepääsu tagamiseks juba kogutud biomeetrilisi (see, mis inimene on) kui ka muid metaandmeid (inimesel olev teave, nt paroolid).
Hanke väljakuulutamise kutses esitati alusmaterjalina seitse teadusartiklit, mille hulgas on ka Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professori Margit Sutropi ja tema endise doktorandi Katrin Laas-Mikko kirjutis „Identiteedi kinnitamisest kuni käitumise ennustamiseni: teise põlvkonna biomeetria eetilised järelmid“ („From identity verification to behavior prediction: ethical implications of second generation biometrics“), mis ilmus 2012. aastal ajakirjas Review of Policy Research.
Artiklis analüüsiti biomeetria eetilisi aspekte. Kui esimese põlvkonna biomeetrilisi andmeid (nt sõrmejäljed, skaneeritud silmaiiris) kogutakse inimese enda osalusel, siis teise põlvkonna biomeetria (nt kõnnak, kehatemperatuur, elektrokardiogramm, DNA) puhul ei pruugi inimene teadagi, et tema andmeid kogutakse. Autorid näitasid USA ja Euroopa Liidu teadusprojektide varal, kuidas teise põlvkonna biomeetriliste andmete töötlemisel tekib suur risk, et inimesi võidakse nende andmete põhjal alusetult diskrimineerida ja stigmatiseerida.
Teadusartiklis jõuti tõdemuseni, et inimeste andmete kogumine ilma nende teadmata ja informeeritud nõusolekuta on õigustatud vaid siis, kui on suur oht julgeolekule. Seejuures ei tohi julgeoleku tagamiseks kogutud andmeid kasutada ilma inimese nõusolekuta muuks otstarbeks.
Loe teadlaste artiklit:
Sutrop, M. & Laas-Mikko, K. (2012). From identity verification to behavior prediction: ethical implications of second generation biometrics. Review of Policy Research, 29(1): 21–26. DOI: https://doi.org/10.1111/j.1541-1338.2011.00536.x