Klassijuhataja kiituseks

Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja Tiia Kõnnussaar kirjutas 4. detsembri Õpetajate Lehes klassijuhatajatest. Avaldame loo täismahus.

"Klassijuhataja käsiraamat" on teadlaste ja praktikute ühistöös sündinud katse mõtestada klassijuhataja rolle ja väärtusvalikuid.

Klassijuhataja töö püsib sageli peamiselt õpetajate endi pealehakkamise ja entusiasmi najal. Ometi on hea klassijuhataja lihtsalt kullatükk; on õpetajaid, keda nende õpilased mäletavad kogu oma ülejäänud elu.

Hea klassijuhataja kasvatab mitte niivõrd noomides ja manitsedes (kuigi vahel on seegi vajalik), vaid pilguga, väikese žestiga, arutamise ja kuulamisega.

Minu klassijuhataja Helju oli geograafiaõpetaja. Ta oli rahulik, karge olemisega, elegantne; oma ainet andis ta edasi nii, et ka need, kes jutustavaid aineid vihkasid, vaevusid õppima. Ma ei mäleta, et ta oleks kordagi meie peale häält tõstnud, kuid ta ei hoidnud oma arvamusi ka vaka all. Kord sõitsime klassiga lähedalasuvale staadionile spartakiaadile. Mina olin pärast spordipäeva lõppu limpsisabas viimane ja oleksin tagasi sõites peaaegu bussist maha jäänud. Kui siis jooksmisest higisena vahetult enne bussiuste sulgumist bussi lipsasin, võttis õpetaja Helju, kes oli mu bussile spurtimist jälginud, väga õrnalt kolmeteistaastasel minul kuklakarvadest kinni, sikutas kergelt ja märkis: "Kui pea ei jaga, siis jagavad jalad." Võib olla, et tänapäeval mõni õpilane kaebaks selle peale ja tuleks isegi pahandus. Tookord, 70ndate lõpus, ei tulnud selline asi muidugi mõttessegi. Mul oli häbi ja ajas naerma ka, aga ma ei saanud haiget ega tundnud oma väärikust alandatuna. Õpetaja käitus emalikult ja tal oli õigus.

Küllap on igal kunagisel koolilapsel varrukast võtta mõni lugu klassijuhatajast, kes on osanud õigel hetkel küsida, märkuse teha või emotsionaalselt patsutada. Seda võib nimetada kasvatuseks või väärtuskasvatuseks, iseloomukasvatuseks või isiksuse arengu toetamiseks, mõte on laias laastus sama. Kool, kus orienteerutakse vaid tulemustele ega panda tähele lapse kujunevat isiksust, jätab osa tööst tegemata.

Et klassijuhataja saaks oma klassile pühenduda, vajab ta aga toetust: kolleegide ja juhtkonna mõistmist, lapsevanemate arusaama tema tööst. Ja muidugimõista peaks siia käima klassijuhataja töö selline väärtustamine, mis väljenduks ka töötasus.

Raamat, mis aitab klassijuhataja tööd paremini mõista

Klassijuhatajal on lugematu hulk rolle ja küllap vajab iga õpetaja aeg-ajalt sissevaadet ja mõtisklust oma tegevuse üle. Et olla klassijuhatajale ses enesevaatluses toeks, on Tartu Ülikooli eetikakeskus välja andnud "Klassijuhataja käsiraamatu", mis mõtestab klassijuhataja rolle ja valikuid väärtuskasvatuse aspektist (prof Margit Sutrop), arutleb klassijuhataja kui ühiste väärtuste kujundaja ja klassikultuuri looja üle (Lemme Randma), vaagib kommunikatsiooni tähtsust klassijuhataja töös (prof Halliki Harro-Loit), uurib arenguvestluste eripärasid (Meedi Neeme, Karmen Palts ja prof Halliki Harro-Loit). Vähetähtis pole ka klassijuhataja koostöö kolleegidega, sh eripedagoogi, sotsiaalpedagoogi ja psühholoogiga (Helen Hirsnik).

Mõistagi on raamatus ka intervjuud päevakangelaste endiga ehk kolme eri kooliastme klassijuhatajaga. Koostajate ja autorite eesmärk on olnud toetada ja inspireerida kõigepealt klassijuhatajat, kuid raamat on mõeldud kõigile õpetajatele ja koolijuhtidele, kes igapäevaselt klassijuhatajatega koos töötavad. Lisaks teoreetilistele aruteludele leiab raamatust ka praktilisi nõuandeid ja küsimusi, mille üle mõtteid mõlgutada.

Ent andkem sõna autoritele endile. Küsisin, kuidas tuli raamatu-idee; mis üldse on klassijuhataja roll, eriti kui mõelda taas hoogu koguvale koroonaviiruse lainele; ja mida oma lemmik-klassijuhatajale mõeldes kõige rohkem hinnatakse.

Margit Sutrop, Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor, eetikakeskuse juhataja:

"Mõte klassijuhataja käsiraamat koostada tekkis eetikakeskuses hea kooli mudelit koostades. Mõtlesime läbi, mis on heas koolis iga osapoole vastutus. Arutasime, kes saab õpilasele tema isiksuse arengu toetamisel kõige paremini partneriks olla. Leidsime, et see vastutus on klassijuhatajal, kes jälgib ja tagasisidestab õpilase arengut talle endale ja lapsevanematele (kodul ja koolil on ühine laps!), hoolitseb klassi kui väärtuskogukonna toimimise eest, peab sidet aineõpetajatega. Lisaks on tal ka oma tund, kus on võimalik väärtuste üle arutleda, kasutades loodetavasti ka õpilaste väärtusmängu ja meie dilemma-meetodit.

Väärtuskasvatuse võtmeisik on õpetaja. Aineõpetajal on ikka veel rõhk teadmiste edastamisel ja materjali läbivõtmisel – mis ei peaks nii olema, aga on –, kuid on lootus, et klassijuhatajal on rohkem aega ja võimalusi tegelda lapse või noorega kui inimesega, kellel on oma mured, rõõmud, huvid, eesmärgid ja väärtused.

Klassijuhataja roll praegusel pandeemia ajal on vaadata, et ükski laps maha ei jääks ja kõigil oleks võimalik distantsõppes osaleda. Jälgida, et aineõpetajad õpilasi üle ei koormaks, vaid annaks neile realistlikke ülesandeid; silmas pidada laste tervist, nii füüsilist kui ka vaimset tervist. Aga see on vist ikka veel ideaal. Ma ei usu, et kõik klassijuhatajad sellega toime tulid.

Oma klassijuhatajast kirjutasin raamatus: see oli noor meesõpetaja, kes uskus meisse ja julgustas meid. Ma arvan, et klassijuhataja peaks suutma aktsepteerida erinevusi ja toetada iga last ja peret, sõltumata nende veidrustest või raskustest. Ta peaks olema see, kes mõtleks mitte sellele, milline õpilane ma olen, vaid kes minust saab, milline on mu potentsiaal ja kuidas seda paremini välja arendada. Ta peaks olema see, kellele tahaksin ka 50 aasta pärast rääkida, kuidas mul elus läinud on."

Lemme Randma, õpetaja, klassijuhataja ja õpilasnõustaja Viimsi Gümnaasiumis:

"Olen klassijuhataja olnud alates 2001. aastast; mul olnud võimalus juhatada klassi esimesest kuni gümnaasiumi lõpuklassini. Samuti on mul olnud võimalus gümnaasiumiastmel õpilastele mentoriks olla. See on avardanud mu kujutlust klassijuhataja rollist. Lisaks on mul kogemus hariduslike erivajadustega õpilaste klassijuhatajaks olemisest üheksale väga omanäolisele poisile kolmandas kooliastmes. Olen nende aastate jooksul näinud, kui oluline on klassijuhataja roll, õppinud kuulamist, paindlikkust, kannatlikkust ja eelkõige seda, kuidas oma käitumisega hoida noorte väärikust ning motivatsiooni.

Oma õpetajatelt olen õppinud, kui tähtis on olla koolis mitte sõber, vaid partner, keda saab usaldada ja kellega on hea rääkida. Ja rääkida nii, et ei antaks hinnanguid ega kiireid nõuandeid, vaid eelkõige kuulatakse. Tähtis on järjekindlus ja märkamine, see, et keegi tunneks huvi, tunnustaks ja teda saaks usaldada. Klassijuhataja roll on eritasandiline – see sisaldab individuaalset suhet, suhet klassiga ja ka vanemate grupiga. Seda rolli tuleks väärtustada ja mitte iseenesest võtta. Iga õppija koolis väärib, et on keegi, kes temasse usub ka kõige kehvematel päevadel; kes usub, et eksimused meie elus on õppetunnid ning kõikidel probleemidel ja muredel on lahendused."

Halliki Harro-Loit, Tartu Ülikooli ajakirjanduse professor:

"Klassijuhatja käsiraamatu sünd on seotud ideega erinevatest rollidest koolis. Klassijuhataja kui väärtuskasvataja rolli mõtestamine algab küsimusest, milline roll on klassil iga üksiku õpilase sotsialiseerimisel ja väärtushoiakute kujundamisel. Klass on väike kollektiiv, kus tuleb ette väärtuskonflikte ja on vaja sõlmida kokkuleppeid. Klassi väärtuskonfliktid, ka need, mis on teadvustamata, puudutavad õpilasi kõige lähemalt, vahel valusalt.

Teisalt on klassijuhataja töö jäänud aineõpetaja rolli varju. Olen nõus Tiiu Kuurmega, kes on palju rääkinud kasvatuse tähenduse vähenemisest hariduses. Klassijuhataja kui väärtuskasvataja rolli mõtestamine on minu meelest oluline seetõttu, et see võimaldab mõelda juhi ja juhiks kasvamise ja kasvatamise üle.

Klassijuhataja positsioon koolis võimaldab muuta klassijuhataja lojaalsuskohustuse oma klassile hästi märgatavaks. See on teema, mille üle on vähe mõtiskletud. Pandeemiaga seotud distantsõpe teeb klassijuhataja rolli keerulisemaks, kuivõrd õpilaste suhted, omavaheline kommunikatsioon, ühistegevused – kõik see on minimaalne. Küllap koolid ja klassid kohanevad hübriideluga, aga see võtab aega.

Oma lemmik-klassijuhataja puhul mäletan ja hindan tema lojaalsust meile, oma klassile. Ta oskas meie konflikte teiste õpetajatega siluda ja oli suurepärane kuulaja. Aga tema esimene lojaalsusvalik kuulus oma klassile, isegi kui mõned klassist tegid rumalusi."