Kuidas pääseda heade koolide liigasse?

Artikkel ilmus Tartu Ekspressi 5. novembri 2015 numbris (pdf)

Kes ei tahaks, et koolides oleks vähem kiusamist ja rohkem koolirõõmu? Et igas koolis oleks talle ainuomane lahke vaim, mis kutsub igal hommikul kokku nii õpilasi kui õpetajaid?

„Praegu on õpetaja paljudes koolides nii-öelda munakarbiõpetaja,“ ütles Katrin Ohakas, linna haridusosakonna põhihariduse peaspetsialist. „Kool on nagu munakarp, iga õpetaja on oma pesas, tõmbab klassiukse kinni ja ajab oma asja.“

Kodu ei muuda

Ka koolijuhid ise on tunnistanud, et sageli ei ole päris selgelt sõnastatud siduvaid põhimõtteid ja väärtusi, mis on kõigile ühised. „Oma kümmekond aastat või rohkemgi on kooliinimesed kurtnud, et õpilased on muutunud,“ sõnas Ohakas, „Ent siiani on üsna sügavalt juurdunud arvamus, et kui koolis miski enam ei toimi, tuleb muuta õpilast ja tema kodu. Aga seda me ju muuta ei saa! Ainus, mida me muuta saame, oleme ise: kuidas me koolis õpetame, kuidas juhime, kuidas anname lastele tagasisidet. Hirmuga kasvatamine ja õpetamine ei tule enam välja.“

Üle-eestilise Hea Kooli liikumise eesmärgiks ongi edendada sellist kooli, mis loob kogu kooliperele hea ja turvalise õpikeskkonna ning julgustab iga õpilase arengut. „Projekti „Hea kool heade mõtete linnas“ toel on kümnes Tartu koolis aasta jooksul toimunud nii-öelda äratuskoolitus,“ märkis Tartu ülikooli eetikakeskuse Hea Kooli projektijuht Helen Toming. „See on väärtuskasvatuse koolitus, mis on pannud koole oma tegevust värske pilguga vaatama.“

Miks seda vaja on? „Koolituse raames arutleme koos kooliperega, millised on kooli põhiväärtused,“ selgitas Toming. „Väärtuspõhine kool ei ole tuupimiskool, vaid see on kool, kus kõigil on hea olla. See tähendab, et kool on enda jaoks läbi mõelnud õppe- ja kasvatustöö, koolikeskkonna, juhtimise ja koostööaspektid. Reformide tõttu on koolid alles loomas oma identiteeti. Me aitame neil üles leida nii oma tugevused kui ka arendamist vajavad küljed.“

Pimedatesse nurkadesse

Neljas Tartu koolis on nõustamas käinud niinimetatud kriitiline sõber, ekspert eetikakeskusest. Kriitilise sõbra kontseptsioon on pärit Inglismaalt ning eetikakeskuse juhataja Margit Sutropi sõnul on keskusel selles vallas koostöö ja partnerlusleping Canterbury ülikooliga. Kriitilised sõbrad on väärtuskasvatuse koolitajad, kes on läbi teinud aastase täiendõppeprogrammi, ent kel on ka koolides töötamise kogemus ning psühholoogi või sisehindamise nõustaja taust. Nõustamise eesmärk on aidata koolil analüüsida oma tegevust ja välja arendada tugevusi.

„Hea sõber on see, kes annab selget kõrvalpilku,“ arvas Karin Lukk, Kivilinna kooli direktriss, kes äsja pärjati aasta koolijuhi tiitliga. „Kõike ju ise ei näe, teatud pime nurk jääb alati. Meie kutsusime kriitilised sõbrad oma kooli külla; käisid Margus Saks ja Tiia Lister. Nad olid koolis kaks päeva hommikust õhtuni: vaatasid tunde ja osalesid üritusel, kus tutvustasime kooli tulevaste esimeste klasside õpilaste vanematele.“

Lukk jäi ettevõtmisega rahule: „Head, mida me ei olnud märganud, oli rohkem kui parandamist vajavat. Saime aru, et me teeme iga päev väga head tööd, aga peame seda tavaliseks: näiteks on meil õpetajad lastega koos vahetundides, mitte õpetajate toas; hea on koostöö lastevanematega ja hästi toimib probleemide arutamine õpikeskkonna ja pedagoogika analüüsi mudeli põhjal. Kosutav oli kuulda, et meil on paljugi hästi.“

Pigem eksperdid

Kriitilised sõbrad andsid koolile ka soovitusi. „Märgiti, et tunnid, kus nemad osalesid, olid väga tempokad, kuid suures osas õpetajakesksed,“ selgitas Lukk. „Nende ettepanek oli tundides laste osalemist suunata rohkem ise avastamise poole. Arutasime õpetajatega ja meil on juba häid mõtted, kuidas õpilasi kaasa haarata nii, et nad kogu õppeprotsessi kavandamises algusest peale osalised oleksid.“

Eetikakeskuse koolitaja ja kriitiline sõber Kristi Raava on külastanud koole üle Eesti. „Kõigepealt teen ringkäigu ja vaatlen, milline on üldine õhustik ja keskkond koolis. Osalen tundides, uurin koos juhtkonnaga kooli arengukava, kodukorda ja kodulehte. Seejärel arutame koos läbi, mis on hästi ja millele võiks tähelepanu pöörata.“

Kas sõna „kriitiline“ koolijuhte ei hirmuta? „Ma ei ole koolides seda sõna isegi maininud,“ ütles Raava. „Ma ise nimetaksin end pigem ekspert-sõbraks. See on väga loov töö: lähed kooliellu sisse, aitad kooliperel näha, milline on kooli nägu ja mis on tema tugevused.“

Rutiinist välja

Praegu töötab Raava Karlova kooliga, mille eripäraks on muusikakallak. „Arutame koos, kuidas võiks muusika jõuda erinevatele tasanditele, puudutada nii vanemaid kui ka nende klasside õpilasi, kes ei õpi muusikat süvendatult,“ sõnas ta. „Koolid ise ütlevad, et on saanud värskeid mõtteid ja heas mõttes argirutiinist väljunud.“

Lukk julgustab kolleege tegema kriitilise sõbraga koostööd. „See ei eelda ettevalmistusi – kriitiline sõber tuleb, osaleb koolipäevas ja kokkuvõte tehakse koos kooli juhtkonnaga. Kriitilist sõpra ei tasu karta – pigem on rõhk sõnal „sõber“. Võib-olla olekski õigem öelda analüüsiv sõber, kõrvalpilku heitev sõber.“

Tartu on pioneeriks

Hea Kooli liikumises osalejatel on võimalik osaleda konkursil ja mõõtu võtta teiste koolidega, saada oma tegevuse kohta asjalikku tagasisidet ning kutsuda kooli külla kriitiline sõber. „Oma tegevuse kirjalik mõtestamine on tähtis, sest kirja pannes toimuvad teistsugused protsessid, sa mõtled teisiti,“ kinnitas Toming ning tunnustas koolide konkursitöid: neis on häid praktikaid, mida teistegagi jagada. „Tartu on esimene omavalitsus, kes on võtnud oma südameasjaks koole nende arengupüüdlustes toetada, mis teeb paljude teiste omavalitsuste koole kadedaks.“

„Me anname endale aru, et tulemused ei olegi ühe aastaga nähtavad,“ lausus Ohakas. „See on mõtteviisi muutmise protsess. On hea, kui kool ei kapseldu oma mulli, vaid otsib tagasisidet, uusi vaatenurki, avardab maailmapilti ja arusaamist ka oma koolist. Kui projektiga liitub igal aastal uusi koole, loeme selle õnnestunuks.“