Kultuuripealinn Peipsiäärel: kogukond lahendab ellujäämise küsimusi
19. mail toimus Koosal Peipsiääre kogukonnafestival „Sillad“. Päeva täitsid erinevad töötoad, laul, tants ja hea-parema maitsmine. Festivali mõtestav osa oli kogukonna-akadeemial, mis keskendus kogukondlikkuse ja eri kogukondade vahel sildade loomisele.
Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi tõi Peipsiääre rahva ette Soome dialoogikogemuse "Erätauko" ehk "Aeg maha!" üleriigiliste dialoogiõhtute näitel. Neid on erinevatel teemadel – kliima, loodus, mets, demokraatia, sõda, üksildus – peetud Soomes 2020. aastast. Valkeeniemi selgitas nende õhtute põhitõdesid: „See dialoogimeetod on revolutsiooniline, sest kaotab küll hierarhiad, kuid ei tekita anarhiat. Seal ei otsita otsuseid ega püüta kedagi veenda, vaid kuulatakse.“ Kokkuvõtteid Soomes toimunud vestlusõhtutest on kasutatud riiklike otsuste tegemise taustamaterjaliks. Valkeeniemi tõdes, et see on õppeprotsess kõigile osalejatele ühtmoodi, olgu nad siis inimesed tänavalt või juhid.
Mari-Liisa Parder ja Triinu Laan Tartu Ülikooli eetikakeskusest aitasid käesoleva aasta jaanuarist aprillini vedada Peipsiääre valla erinevates kantides kuut Erätauko dialoogimeetodit kasutavat kogukondlikku vestlusõhtut. Nad tõid välja kõiki või enamust dialoogiõhtuid läbinud märksõnu nagu kõrvalejäetus, suhtlemise ja infokanalite valiku küsimused, uute tulijate omaks tunnistamine ja nentisid, et taolisi tähelepanekuid saaks teha tõenäoliselt enamuses Eesti omavalitsustes. Kuigi haldusreformist on juba mõni aeg möödas, tajutakse siiski, et piirkonnas on „saared“, kus toimetatakse omasoodu. Samas soovitakse rohkem omavahel suhelda ja näiteks valla teistes kantides külas ja ekskursioonil käia. Igal kandil on oma eriline lugu ja nägu, mida vestlusõhtutel osalejad välja tõid. Märgati ka, et kogukondlikus elus on tõusud ja mõõnad ning lihtsad väikesed muutused võivad põhjustada nii heade kui halbade tagajärgedega ahelreaktsioone. Inimeste kodust välja saamiseks on aga parim moodus isiklik pöördumine, mis tähendab, et kogukonnaelu edenemise alus on ikkagi isiklikud suhted. Visati nalja, et indikaator, millega kontrollida, kas küla elab, on see, kas peenarde vahelt paistavad tagumikud. Oldi tänulikud, et Peipsiäärel ei liideta kogukondi jõuga, vaid luuakse sildu ja tekitatakse juurde infovahetust ja suhtlust.
Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm kõneles oma ettekandes erinevatest etappides kogukondliku koosluse tekkimisel ja seltsivuse rollist usalduse tekkimisel. Vihalemm tõstatas küsimuse – kuidas talitada siis, kui kogukondlik tegutsemine praktiliselt puudub? Alustada võiks seltsivusest, mida iseloomustab põhimõtteline valmisolek inimestega kasvõi põgusalt suhelda. Oluline on ka avaliku ruumi külalislahkemaks, sõbralikumaks kujundamine. „Alles seejärel saame loota kogukonnatundele, sotsiaalsele kapitalile, mida ümbritseb loodud usaldus,“ ütles Vihalemm. Koos publikuga mõtestati lahti usaldust – see on positiivne ootus teiste võimaliku käitumise kohta, mida me ei saa kontrollida. Arutati ka publiku hulgast tulnud küsimust – kuidas ehitada sildu kogukondadega, kes tunnistavad, et nad on kinnised? Leiti, et ka suletumates kooslustes leidub avatumaid liikmeid, kellest saab alustada.
„Mis teeb suvalisest kohast erilise koha?“ küsis Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanik ja saatejuht Mirjam Mõttus oma inspiratsioonikõnes. Autorisaadet tehes on ta saanud liikuda läbi paljude kogukondade ning tõi näiteid nii neist kui ka kogukondadest, kus ta ise on elanud. Kõiki neid iseloomustab tugev kohavaim. Ta leidis, et olulisemaid kogukondi meie elus on see, kuhu sünnime ja mida me ei saa valida. „Tegelikult ei ole tähtis, milline on äge kogukond, vaid milline jääb ellu,“ ütles Mõttus ja tõi näite Karula kandi rahva toimetamisest nädalatepikkuse elektrikatkestuse ajal. Kogukond tekib, kui meil on vaja üksteisele toetuda. Mõttus küsis, kuidas on juhtunud, et meil on suhtlusvahendeid kui iialgi varem, kuid vähem suhtlust ja rohkem üksildust kui kunagi varem? Just tänapäeval on väga oluline küsida ja rääkida, kuidas läheb, sest inimesed vajavad suhtlust ja märkamist.
Kogukonna-akadeemia lõpetas lava-arutelu Peipsiääre kogukonnaelust, kus osalesid Peipsiääre vallavolikogu kogukonnakomisjoni esimees Külli Must, Sibulatee eestvedaja Liis Lainemäe, ettevõtja Taavi Pirk, Tartu Ülikooli eetikakeskuse teadur Mari-Liisa Parder. Arutelu vedas Mirjam Mõttus. Tõdeti, et inimesi panevad siinkandis koos tegutsema ühised eesmärgid, soov olla parem, liikuda edasi, tuua leib lauale. On tunda ka usaldust selle vastu, et keegi ei soovi Peipsiääre vallast teha kultuuride ja kogukondade sulatuskatelt, vaid kõik saavad oma kultuuri eripärasid säilitades edasi viia. Vallavalitsus teeb oma parima, et kohalike inimeste käest küsida, kuidas nemad asju näevad ja Külli Must tsiteeris üht vallaelanikku, kes seda krutskiliselt kommenteeris: „Mis mõttes te küsite, mis me tahame? Me oleme ju harjunud, et teie teete ära ja meie kritiseerime…“
Kogukonna-akadeemiat võtavad kokku ja seletavad lahti päevajuht Uku Visnapuu nutikad ja huumorist saadetud märkamisi täis visuaalid. Lisaks ka Mari-Liisa Parderi ja Triinu Laane esitluse visuaalid.
Kogukonna-akadeemia loengud ja arutelud salvestati.
Kogukonna-akadeemiat Peipsiääre kogukonnafestivalil korraldasid Peipsiääre vallavalitsus ja Tartu Ülikooli eetikakeskus Tartu Maailmaülikooli projektiga. Tartu Maailmaülikool on osa Euroopa Kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist. Vestlusõhtute sari toimus projekti „Jätku- ja osalussuutlikkuse edendamine ühiskonnas dialoogilise kommunikatsiooni eetika ja vastutuse kaudu“ (DIACOMET) raames, mis on saanud toetust EL Horisont Euroopa teadus- ja innovatsiooniprogrammist toetuslepingu nr 101094816 raames.
Vaata lisaks:
- Arutelumängu „Eesti rahva sada valikut“ on võimalik ette tellida ning tutvuda selle digitaalse versiooniga. Loe lähemalt Tartu Ülikooli eetikakeskuse veebilehelt.
- Tutvu ka Tartu Maailmaülikooli programmiga projekti veebilehel.
