Autor:
Lisette Lee

Eesti põliskeelte esindajad rääkisid seminaril keelte tulevikust

15. aprillil toimus Setomaal Eesti põliskeelte koostöökogu seminar, kus koostöökogu liikmed ja teised huvilised vahetasid infot Eesti põliskeelte olukorra üle, panid kõrva taha üksteise kogemusi ning arutasid põliskeele mõiste sisustamise üle. Seminariga valmistati ette 7. oktoobril 2023 Setomaal toimuvat põliskeelte konverentsi ja arutati põliskeelte dekaadi küsimusi. Oldi ühel meelel, et Eesti riik peab võimalikult kiiresti algatama põliskeelte dekaadi riikliku tegevuskava koostamise.

Eesti põliskeelte koostöökogusse kuuluvad mulgi, kihnu, kodavere, Kuusalu rannakeele, sõrve, seto ja võro keeled. Nende rääkijate hulk ja olukord on erinevad, kuid iga keele aktiviste ühendab soov mitte lasta neil keeltel unustusse vajuda. Seminari alustuseks said kõik keelekogukonnad oma olukorra ja tegevuste tutvustamiseks sõna.

Olgu kogukond väike või suur, igaüks neist rääkis mingist tegemisest või uudisest, millest teistelgi õppida on. Näiteks mulgid korraldavad keelekursusi omavalitsusametnikele, Kodavere rahvas üllatas teisi toreda ideega Kodavere-keelsetest tunnikõllidest Pala koolis, setod tutvuvad parasjagu teiste Euroopa rahvastega, kes laulukultuuri abil oma keelt hoiavad jne.

„Kui on mure, siis pool anna ära,“ ütlevad laulusõnad ja nii jagati ka oma keeltega seotud murekohti. Koos teatud tööde või kommete kadumisega kaob ka nendega seotud sõnavara. Näiteks Kihnu saare ümber pole meri jäätunud enam mitu aastat ning seetõttu ei ole olnud võimalik kasutada jääteed, rääkimata jää olekute kümnel viisil kirjeldamisest, nagu seda varem tehti.

Kõigi keelte kasutajaskond on pigem vanemad inimesed. Seda fakti ilmestas Jüvä Sullõv näitega võro keelekogukonnast: rahvaloenduse järgi on võro keele oskajaid Eestis 74 000, kuid on teada vaid 20 emakeelena võro keelt rääkivat last. „Lootus kustub siis, kui viimane sõrulane tähtede taha lendab,“ kirjutas seminaril olijatele Mari Lepik Sõrvest.

Erinevalt teistest keelekogukondadest on setod end põlisrahvaks tunnistanud, mis annab neile veidi erineva positsiooni rahvusvahelises suhtluses. Sama juhtus vahetult pärast põliskeelte koostöökogu seminari võrokestega, kui nende 21. aprillil toimunud kongressil võrokesed põlisrahvaks kuulutati ja võeti vastu deklaratsioon võro keele tunnustamisest ja toetamisest. Pikemalt arutleti ÜRO välja kuulutatud ja UNESCO veetava põliskeelte kümnendi plaane, mille tegevuskava Eestis alles koostama hakatakse.

Teiste põliskeelte kogemusi võttis eeskujuks 2022. aasta sügisel Võrumaa Arenduskeskuse ja Võru Instituudi korraldatud õppereis Põhjamaadesse, kus Võru maakonna omavalitsuste esindajad tutvusid kveeni, inarisaami ja põhjasaami keelte hoidmiseks ja õpetamiseks tehtavaga. Reisist rääkis koolidirektori pilgu läbi Võru Kreutzwaldi kooli juht Taavi Karu.

Karu tõdes: „Me oleme jõudnud meie paikkonna keele, kultuuri ja elulaadi edasiandmise juures sellesse tundlikku murdepunkti, kus Põhjamaad olid umbes 30-40 aastat tagasi ja pidid otsustama, kas keel hävib või suudetakse see säilitada.” Põhjamaade väikekeelte positsiooni on tugevdanud kolm toimivat asjaolu: eestkõnelemine ehk poliitika; kogukonna soov ja surve ning õppetöö võimalused ja praktika. Lõpetuseks kinnitas Karu, et võro keele koolides õpetamine seisab paljuski õpetajate vähese enesekindluse taga – õpetajate toetamise peab tõstma varasemas tähtsamale kohale.

Osalejad arutlesid kaasa Oliver Loodega, kes tegi ettekande põliskeele mõiste tähendustest rahvusvahelises kontekstis ja küsis sellega, kellele on mõeldud rahvusvaheline põliskeelte kümnend. Tõdeti koos, et põliskeele mõiste on erinevates olukordades sisustatud erinevalt. Kuigi põliskeelte kümnend on mõeldud eelkõige põlisrahvaste keeltele, rõhutatakse selle dokumentides, et kümnendi eesmärk on mitte jätta kedagi kõrvale. Seega peaks Eesti kontekstis olema loomulik pöörata tähelepanu ka põlistele murdekeeltele. Lõpetuseks küsiti, kas on vaja politiseerida põliskeelt? Ning: keda kahjustaks põliskeele avaram määratlus või keda see aitaks?

Põliskeelte teemaliste aruteludega jätkati toimumispiirkonnale ja Eestis väljakuulutatud sauna-aastale omases suitsusaunas. Seminarist võttis osa ka punt lapsi, kelle emakeelte palett oli seminarile kohaselt kirev: võro, põhjasaami ja eesti. Saunalaval leiti, et laste sektsioon põliskeelte kogunemisel peaks saama traditsiooniks – noored kõnelejad on need, kes kindlustavad iga keele tuleviku.

Seminari korraldasid Tartu Maailmaülikool, Seto Instituut ja Eesti Põliskeelte Koostöökogu. Seminar toimus Tartu Maailmaülikooli raames. Projekt on osa Euroopa Kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist. Seminari korraldamist toetasid Tartu Maailmaülikooli projekt, Tartu Ülikooli eetikakeskus ja TÜ filosoofia ja semiootika instituut.

Pildil on inimesed saalis istumas ja esitlust jälgimas

Maailmaülikool annab pärandusaastale hoogu

Kant 300 näituseinfo kujundus koos joonistusega Kantist

Immanuel Kanti 300. sünniaastapäevaks valmiv näitus toob esimest korda publiku ette tema käsikirjad

Pildil on inimesed istumas ja esitlust kuulamas

Kohtla-Järve ja Narva lasteaiad alustavad eestikeelsele haridusele ülemineku ja väärtuspõhise lasteaiakultuuri loomist toetavas programmis