Autor:
Kaisa-Maris Hagel

Intellektipuue inspireerib ühiskonda

Tartu Ülikooli eetikakeskus osales 11.–12. augustil Paides arvamusfestivalil kolme eriilmelise aruteluga. Intellektipuue inspireerib, tõdeti festivali esimesel päeval Tartu Ülikooli eetikakeskuse, SA Maarja küla ja MTÜ Vaimupuu korraldatud arutelus. 

Arutelus „Inspireeriv intellektipuue“, mis on ka järelvaadatav, kõneldi, kuidas intellektipuudega inimene võiks olla aktsepteeritud ühiskonnaliige. Selles osalesid eneseesindaja Ivar Merila, erihoolekande praktik Kristel Koppa, Eesti Puuetega Inimeste Koja tervishoiualase huvikaitse nõunik Katrin Nugis ja Tartu Ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö nooremlektor Liina Käär. Arutelu juhtis MTÜ Vaimupuu tegevtoimetaja Kerttu Rakke ning saalist lõi kaasa mitu kuulajat, sealhulgas huvikaitseorganisatsioonide esindajad, SA Maarja küla töötajad ja tööelus osalevad intellektipuudega inimesed.  

Esinejad jagasid oma kogemust, kuidas intellektipuudega inimesed neid inspireerivad. Kristel Koppa kinnitas, et inimese üle ei saa otsustada mõõdupuuga, mille ühes otsas on normintellekt ja teises intellektipuue. „See, kuidas suhtutakse intellektipuudega ja teistesse erilistesse inimestesse, on ühiskonna lakmuspaber, mis näitab, kus me oleme inimeste ja ühiskonnana,“ ütles Koppa ning lisas, et tema on enda jaoks ümber pööranud mõtte „meie õpetame neid“ ja sõnastanud selle vastupidi – „nemad õpetavad meid“.  

Aruteluala nimele (elukaare ala) kohaselt vaadeldi intellektipuudega inimest kogu tema elukaarel. Millised võimalused on tal lapse, noore, täiskasvanuna? Katrin Nugis, kes on lisaks Eesti Puuetega Inimeste Kojas töötamisele täisealise mõõduka intellektipuudega tütre ema, ütles, et intellektipuudega lapse toetamine tema elukaare alguses ei olegi nii keeruline, kuid katsumus on temale sobivate võimaluste leidmine haridussüsteemis. Neid on, kuid enamik võimalustest on stigmatiseerivad (puhastusteenindaja abi, koka abi jne) ja kahjuks ei arvesta need võimalused noore eripäradega (nt kui inimene ei ole võimeline üksinda kahe asula vahel liikuma) ja erisoovidega (nt kui loomi arvastav inimene tahaks töötada koristaja abina loomakliinikus).  

Sageli sõltub intellektipuudega inimese edasijõudmine haridus- ja tööelus õnnelikest juhustest: kas keegi tema ümber märkab tema tugevaid külgi ja oskab neid toetada? SA Maarja küla juhataja Ly Mikheim publiku hulgast tõi näiteid, kuidas toetatakse Maarja külas elanike töötamist ja kuidas küla ise püüab olla puudega inimesi tööle võttes teistele eeskujuks. „Puudega inimene on küll ehk aeglasem ja vajab rohkem juhendamist, kuid tema tugevad küljed on usaldusväärsus ja positiivsus ning tema värbamine annab spetsialistidele võimaluse keskenduda sellele, mida vaid nemad oskavad,“ ütles Mikheim. 

 

 

Image
Arvamusfestivai arutelus Inspireeriv intellektipuue panelistid

 

Kui puudega inimene on proovinud teha mingit tööd ja see ei ole talle sobinud, siis see ei ole ebaõnnestumine, vaid kogemus. Sama võib juhtuda igaühega meist. „Kas teie töötate oma esimesel töökohal?“ küsiti publikult. 

Tõdeti, et lisaks õigusele saada haridust ja tööd, peaks intellektipuudega inimese elukaarel olema veel palju muudki. Maarja külas töötav Kristel Koppa mõtiskles: „Õigus sõprus- ja paarisuhetele, oma kodule, on meie jaoks nii enesestmõistetavad. Ka puudega inimesel on samad õigused ja soovid, kuid tal on vaja veidi toetust nende elluviimiseks.“ Ta kirjeldas, kuidas Maarja küla elanikelt küsitakse nende unistuste kohta ja vaadatakse siis, kuidas oleks võimalik neid täita. Alati saab unistusele läheneda natuke teise nurga alt ja aidata sel täide minna.  

Eneseesindaja Ivar Merila jagas oma kogemust iseseisvast elust intellektipuudega inimesena. Kasuks on tulnud paksu naha kasvatamine, et mitte panna tähele halvustamist ja alavääristamist. Oma unistusi realiseerides tuleb olla kahe jalaga maa peal. „Kuigi ma ei saa töötada näitlejana, olen osalenud nii draamaringis kui puuetega inimeste Eurovisioonil,“ tõi ta näiteks.  

Oma eduloo rääkis Heigo Soo publiku hulgast. Ta on endine Maarja küla elanik, kes töötab praegu sealsamas tugiisikuna. Tema perekond ei uskunud, et ta võiks saada autojuhiload. Ometi elab mees praegu omaette Põlvas ja käib autoga Maarja külla tööle. 

Moderaator Kerttu Rakke juhtis tähelepanu, et kahjuks aetakse sageli segi intellektipuude ja psüühikahäirega inimesed. Enamasti ei ole intellektipuudega inimesel psüühikahäiret ning ta on avatud ja sõbralik suhtleja. Kui meditsiinilise klassifikaatori kohaselt võivad intellektipuue ja psüühikahäire olla sarnaselt lahterdatud, siis tuleb tõdeda, et selline lähenemine tänapäeva ühiskonda ei sobi.  

Eraldi käsitleti ligipääsetavuse teemat. Kahjuks on intellektipuudega inimesed siin tähelepanuta. Ligipääsetavusest rääkides tulevad meelde kaldteed liikumispuudega inimestele, audioraamatud pimedatele jne, kuid kuidas aidata intellektipuudega inimesi elust osa saamisel? Üks võimalus selleks tekstid lihtsas keeles, mida MTÜ Vaimupuu aitab koostada. See on aeganõudev ja organisatsiooni Inclusion Europe poolt kindlate reeglitega raamistatud töö, mille tulemust peab kontrollima vähemalt kaks intellektipuudega inimest. „Kuigi tekste lihtsas keeles koostatakse intellektipuudega inimeste pärast, vajavad nii-öelda harilikud inimesed neid samapalju: teismelised, vanemaealised või lihtsalt kärsitud inimesed,“ ütles Kerttu Rakke. Talle sekundeeris Liina Käär Tartu Ülikooli Pärnu kolledžist, kes küsis publikult, kes on seisnud mõne turismiobjekti tahvli juures või püüdnud lugeda võõraid toidunimetusi täis menüüd. Selgus, et enamik.  

Liina Käär tõdes, et oodatav muutus on ühiskondlik arusaamine, et puudega inimesed ei ole abivajajad, vaid ka neil on ühiskonnale midagi pakkuda. Lisaks muule peab lahendus olema kogukondlik. Kõike ei ole vaja katta teenustega. „Nii mõneski olukorras piisab mõistmisest ja aktsepteerimisest. Kõige suurem tugi puudega inimesele on teine inimene ja hoiak, et „nemad“ on „meie“,“ kinnitas Käär.  

Arutelus toodi välja ka mitmeid kitsaskohti riigi sotsiaalsüsteemis. Kahjuks on halbu näiteid, kus projekti lõppedes lõpeb ka kasu, mis sellega intellektipuudega inimestele võimaldati. Töövõimereformi tulemusel käib intellektipuudega inimene kord kuus töötukassas end „näitamas“ ja saab ikka ja jälle teada, et ta ei sobi kuhugi. Ivar Merila kinnitas, et rehabilitatsiooniteenused on talle suureks abiks, kuid konkreetse teenuse lõppedes tuleb uuesti tõestada, kas ja milleks vajab ta järgmist. Vaja oleks rehabilitatsiooniteenust, mis on mõeldud mingi oskuse säilitamiseks, mitte saavutamiseks.  

Lõpetuseks nenditi, et kõik taandub alati inimesele. Kui võtta intellektipuudega inimest nagu ta on, oma soovide ja unistustega ja unustada korraks küsimus, kas tema jaoks sobiv teenus on olemas või mitte, siis hakkavad asjad liikuma. Liikuma saab hakata sealt, kus parasjagu ollakse. Alati tuleb küsida, millist abi intellektipuudega inimesed tegelikult ootavad. „Laske intellektipuudega inimesed enda maailma või tulge vaatama nende maailma. Te ei tea, millest te ilma jääte,“ kutsus Kristel Koppa. 

Juba 11. korda toimunud Paide arvamusfestivalil arutleti rohkem kui 150 teemal 20 eri laval. Arvamusfestival rõhutab heast arutelutavast kinnipidamist kui olulist väärtust ja sellele vastavalt oli terve Paide kesklinn täis kõiki pooli aktsepteerivat kuulamist, arutlemist, oponeerimist.  

 

Tartu Ülikooli eetikakeskuse ja koostööpartnerite valitud aruteluteemale andsid tõuke Euroopa Sihtasutuse Tartu 2024 põhiprogrammi projekti Tartu Maailmaülikool teemad. Projekt Tartu Maailmaülikool on osa Euroopa 2024. aasta kultuuripealinna Tartu põhiprogrammist. 

 

Vaata lisaks:

Pildil on inimesed saalis istumas ja esitlust jälgimas

Maailmaülikool annab pärandusaastale hoogu

Illustratiivne visuaal

Kogukonnas on vaja kõiki erilisi inimesi

Pildil on kamp inimesi käest kinni hoidmas ja ringis liikumas

Kogukondade väärtusvahetuspäev tõi uut energiat